Avastasin järsku, et olen home alone! Seda juhtub kord-paar aastas. Mõtlesin, et nüüd alles teen kõike meeldivaid asju. Tegingi.
Salvestasin suhtekorralduse eetika kodutööde hindeid protokolli, kui mul õnnestus viimase (104. üliõpilase) tulemusi sisse kandes kogu fail ära kustutada. Õnneks on asi taastatav, aga juhtum pani mind arutlema selle üle, kuidas kiviaegsete õpetamis- meetodite juurest tulla web 2.0 maailma. Sain valmis WebCT vahenditega imago ja mainekujunduse virtuaalse õppeklassi avalehe. Seejuures unustasin korduvalt oma passwordi ja selle kõigega pusimine võttis hullult aega, mitmeid meile foorumisse ja Tartu Ülikooli Avatud Ülikooli inimeste abi. Edasi suundusin YouTube, siin õnnestus vaid kasutajakonto teha ja vaadata, mis PR-st üleval on. Vähe. Küllap on see alles avastamata maa, inimestele meeldib ikka veel panna reklaami paberlehtedesse, mida nende kliendid ei pruugi lugedagi või bussipeatustesse, kus nende kliendid ei liigu. Aga ükskord kindlasti. Tulin siis tulevikust tagasi, tegin endale blogi. Alustuseks selgus, et keegi on minu nime ära võtnud, pärast pikka dedektiivitööd selgus, et olen kunagi ise blogi loonud, aga no passwordid küll meelde ei tulnud, kulus palju hallolluse aktiviseerimist, et password tuletada. Leidsin mitmeid huvitavaid blogisid, jaano martini ja Kaja Tampere omad näiteks. Aga nende siia linkimise oskust tuleb veel tekitada. Ajaloos veel tagasi minnes rehitsesin wikipediat. See on tõepoolest ammendamatu suhtekorralduse ehk PR ja kommunikatsiooniteemaliste teadmiste allikas. Peab küll ütlema, et oma panust ma ei lisanud. Lõpuks vaatasin kodulehti, minu enda oma www.suhtekorraldus.ee magab ikka veel okasroosikese und, kuid juba on kuulda kabjaplaginat, küllap saabub printsi ülesäratav suudlus veel sel kuul. Uut on www.ipra.org kodukal. Second Life jäi veel proovimata, aga tunnen juba niigi, kuidas reaalse mina asemele on asunud hunnik passworde. Mitte ainult ussripats, vaid ka ülejäänud keha tundub päris tarbetu olevat. Äkki on siis ilu pärast?
muidugi blogspot keskkond on lihtsam, seal saad asju hölpsamini korraldada, aga seal see puudus, et postitusi ei sa apasswordi alla panna. muidu mulle meeldib blogspot keskkonnana rohkem…
Huvitav, kas wordpressis annab kommentaaride toimetamise kusagilt maha võtta?
options >> discussion >> Before a comment appears:
An administrator must always approve the comment
Juhatad ehk, kuidas linke teksti panna?
Kuna see postitus kõige otsesemalt teie Web2.0 armastusega seotud on, siis siia oma tagasiside ka postitan.
Nimelt juba loengutes tahtsin ma parema ülevaate saada teie Web 2.0 armastusest.
Esmalt nähtusest endist – minu jaoks on W2 uut tüüpi internet, kus ühesuunalise kodulehe või hüpertekst-andmete asemel toimuv kahesuunaline infoliikumine – kodulehed jms. on seeläbi kasutajasõbralikumad (ilusad, loogilised), inforikkamad (kahesuunalisus seda tekitab) ning inimlikumad (läbi võrgu võrkude).
Jõuame nüüd selle nähtuseni suhtekorralduslikust poolest. Esmalt – tõsi, reklaamiturg on Eestis kokku kuivamas. Inimesed ei pane A3 ajaleheküljest väiksemat paberreklaami tähelegi. Raadioreklaam on ühes raadioga taustaks, sõnumeid levitamata. Televisioon on hetkel mõnevõrra paremas seisus, kuid ka seal on olukord raadioga samastumas. Internetireklaami vastu on aga Web2.0 ise oma relva tootnud – kasutajad blokeerivad reklaami. Soovitan kõigile – Firefox ning sellele juurde tasuta jagatav bänneri jms. blokkija AdBlock. Käsi südamel – mina pole Postimees.ee värvijama juba aastaid oma rüperaalis näinud.
Ühesõnaga kõik viitab selleni, et firmadel ei ole peatselt enam võimalust oma sõnumit kliendini viia. Ehk siis ka suhtekorraldajal on aina raskem firma soove täita. Või on see nii?
Usun, et on. Ma vihkan ootamatuid sõnumeid. Spämm, reklaambrošüürid, häirivad reklaamtekstid lemmikveebilehel. Ja ma ei ole ainus. Reklaam on vastik, kuna ta ei ole kutsutud ning ta on oma ideaalsuses juba võlts.
Kuid võimalikke kliente on vaja püüda. Sest reklaam maksab kinni selle, mille eest ma vihkaks veel rohkem maksta – Postimehe artiklid, BBC teleuudised vms. internetis leiduv.
Millised on teed selleni? Pakkuda oma toodet YouTubes? Carslberg paneb oma õllereklaame jutuubi. Lisab pealkirjaks “banned commercial” või “crazy ad” ning külastajaid tuleb lahinal. Ka mina tulin. Aga Carlsbergi pole kunagi ostnud.
Kasutada Google Adse ning loota, et kui inimene otsib “ratast” siis teie ratas on esimene valik tema poolt otsingutulemustes? Viitan oma AdBlockile, mis Google Adsi eelnevalt juba likvideerinud on.
On ka muid vahendeid Web2.0-is huviliseni jõudmiseks, kuid ükski neist ei ole nii vahetu, et see temas kustumatu soovi reklaamitavat tarbida tekitaks. Seda enam, et inimene on reeglina teavet vaadates oma kodus, kus kõik niigi olemas on.
Mina pakun, et tuleviku suhtekorraldus, ühes tulutoovusega leivaisale, seisneb ristturunduses ning aina läbimõeldumas sihtgruppide uuringutes.
Ma ostan poest hästipaigutatud kaupa (tihedam koostöö jaotuskanalitega), ma ostan netist ilusast ja usaldusväärsest saidist (innovaatililine veebiarendus), ma tarbin brände, millega mul on isiklik suhe – nt. Nike, kes kinkis mulle lapsepõlves korvpallisärgi tubli osavõtu eest. (sihtgruppide uuring).
Tõsi – head ajad, mil tegid Jan Uuspõlluga reklaami ja kõik jõid pärast Saku Pilsnerit vms., on kiirelt (loodetavasti) läbi saamas.
Nii nagu lähevad keerulisemaks ühiskonna sotsiaalsed süsteemid (sub-gruppide tihenemine), läheb keerulisemaks ka nende püüdmine.
Reklaam ja internet! Kaks minu suurt armastust. Võimalusel korral hoian nad aga lahus, sest neil on kombeks üksteist ära rikkuda.
Tudengilistis domineerib VIAGRA, sms-laen ronib privaatvestluste alläärde, uued automudelid sõidavad üle artiklite ning mingi jälk värviline bänner plingib silmanurgas. Välja ka lülitada ei saa…
Mida osavam ja targem on arvutikasutaja, seda vähem on oodata ebameeldivaid üllatusi a’la viirused, spam, paljad naised, online-pokker, CLICK HERE- YOU WON – THIS IS NOT A JOKE! jne, jne.
Kõige parem koht reklaamide jaoks on minu arvates koduleht. Nt Philipse Bodygroomil on pikk, põhjalik ja vaimukas tutvustus. Teasereid võib loomulikult kasutada mujalgi, kuid need võiksid olla tagasihoidlikumad ning samas tapvalt stiilsed
.
YouTube on minu arvates selleks liiga suur, hajus ja juhuslik. Blogspot kodulehed on piisavalt paindlikud ning lihtsad, kuid ei jää kõikide trajektoorile. Raadio on mulle võõras meedium. Televisiooni miinuseks on kanalite paljusus. Järgi jäävad suured lehed, populaarsed paigad välisreklaamiks (kerkiva pilvelõhkuja sein) ning loomulikult INTERNET.
Huvitekitav ning omapärane reklaam viib potentsiaalse kliendi aga just sinna, kuhu sa soovid. Jalajäljed kohvikusse, huuled ilusalongi…