Sain trahvi . Parkimise eest tsoonis, kus 60 minutit parkimist on tasuta ja edasi 5 krooni tund. Trahvikviitungil oli otsuse määramise kellaaajaks kirjutatud aeg, mil ma oma auto-, mobiili- ja käekella järgi veel autos istusin. Põhjus: parkimise alguse aeg hilisem kui trahvi kirjutamise aeg. No ei olnud, võib olla kuidagi viltu pildistades läbi kumera klaasi saab pildistada 16.45 parkimiskella nii, et see kõlaks 17na. Ratsionaalselt asja vaadates, isegi KUI ei oleks olnud parkimiskella, jäi 16.45le liites 60 minutit, tasulist parkimisaega 15 minutit, kuna 18st parkimine tasuta. Järelikult tund parkimist 5 krooni, 15 minutit 1 kroon 25 senti. Parkimistrahv aga 490 krooni. Mis me pahandame piiks-piiks laenuandjate ja nende koorivate nõudmistega, kui su oma hea kodulinn peab normaalseks, et 1. krooni 25 sendi eest peab andma 490 krooni. Ja see, kes parkimise eest raha nõuab, ei tõesta kuidagi, et tema kell on taadeldud ja õigem kui minu 3 kella. Esimese hooga tahtsin asjasse selgust tuua, aga siis selgus, et mul on õigus pöörduda linnavalitsusse või kohtusse. Kuna olin selle aja, mil linnavalitsus veel endaga suhelda lubas, enamasti ära, siis see variant ei toiminud. Minna kohtusse 1 krooni ja 25 sendi pärast? Kes see hull on, et aulist kohust mõnitama hakkab. Nii ma saingi trahvi paberite järgi ajal, mil istusin veel oma autos ja parkimiskella eest, mille olin sättinud enda arvates õiget aega sättima, kuna ma ei tahtnud kohtusse minna.Sattusin õnnetusse. Kindlustus arvas minu paberite peale, et nad ei saa raha maksta. See on nende õigus ja kohustuski. Hea kindlustufirma on, hea teenindus, toredad inimesed, kauaaegne partner. Aga viis, kuidas seda mulle teatati kõlas: meie arvame, et sa ei saa raha, aga oma arvamuse võid öelda ainult kohtus.Käisin autoteeninduses. Jupike sai korda, teist polnud. Arvet ei antud, öeldi, tuled uuesti, teeme korda ja ühe arve. Käisin. Käisin ka kolmas kord. sain arve, maksin ära. Käisin pärast veel samas teeninduses. Kõik minu andmed seal olemas. Ühel reedel kiri: sul on VAATAMATA korduvatele meeldetuletusele arve maksmata. Kui esmaspäevaks makstud pole, anname asja inkassofirmale. Vaatan oma postkaste, vaatan meile, vaatan vastuvõetud ja vastuvõtmata kõnede loendit, ei leia ei arvet ega korduvaid meeldetuletusi. Jään inkassofirmat ootama.Tellisin IT firmast vidina, mis pidi ühilduma kõikide powerpoint versioonidega. Sain kätte, ei ühildu Linuxiga, macis ka ei tööta. Kasutu. Ütlen, et pole saanud toodet, ei saa ka maksta. Nemad, et ära seleta, maksa ära või anname asja inkassofirmale.Ma ei pane siia kirja firmasid, kes oma suhtlemisega mind hämmastavad. Sest muidu ju toredad tegijad, aga inimesega suhelda ei oska. Miks on nii, et inimesele trahvi või inkassofirmaga ähvardust saata on lihtne, on sul selleks õigust või ei, aga inimene peab oma seisukohtade selgitamiseks kohtusse minema?Olen juhtumisi kutsutud kolmele inkassofirmade, krediididirmade ja muude finantsinimeste konverentsidele, seminaridele kõnelema. Mõtlesin, et äkki on nad head, aga kõnelda ei oska. Et ma räägin, mida tunneb inimene, kui saab kirja, et meie, SUURED, oleme hed, aga sina, tühimus, mine kohtusse, kui tahad ka midagi öelda. Kas olen ainus, kellega juhtub? Kuulakisn heal meelel teistegi elujuhtumeid ja kui kirjutaja lubab, kasutaksin näiteid ka rahanõudjate koolitamisel. Sest neid institutsioone ju vaja ja inimesed, kes seal töötavad, on enamasti kõik lahedad kaaslased. Aga ametisuhtlus võtab nõutuks. Kus on siin head sõbrad ja oma riik, kui inimene ainult kohtu kaudu oma sõna öelda saab.
-
Värsked kommentaarid
Kristjan on Mis on imago Ele Hansen on Mis on imago Eliis on Mis on imago Marit Jänes on Mis on imago Kiigemägi ja Tatrik on Mis on imago Rubriigid
-
Värsked postitused
Kes seda parkimist korraldab? Palju parkimise korraldaja kirjutatud trahvidest endale saab? Üldiselt kipub asi töötama nii, et kui trahvikirjutajad saavad tulu ka kirjutatud trahvidest, siis tulemuseks nad määravad täiesti ebaõiglaseid trahve, selle arvestusega, et enamik inimesi kohtusse ei pöördu. Mulle on trahvi määratud ka täiesti makstud parkimisaja eest.
Ma kardan, et teiste juhtumitega on samamoodi. Kuni on teada, et keegi kohtu poole ei taha pöörduda (kuidas ma kulutan maksumaksja raha ja kohtu aega…), siis firmad käituvadki nii (kasum, eksole). Kui harjutakse mõtlema, et inimesed võivad kohtu poole pöörduda, siis harjutakse ka viisakusele mõtlema.
Õnneks on erandeid – aga ei pea imestama, kui mõned leiavad, et oma kasumi nimel võib kõike teha. Siiralt soovitan kõigile: pöörduge kohtusse kui teile liiga tehakse.
Tartus tegeleb parkimisega G4S, Tallinnas Ühisteenused. Loomulikult ei ole väljastatud parkimistrahvide arv seoses kontrolöri töötasuga. Mõnes valdkonnas (kontrolörid, politsei, päästeteenistus jne) ei ole tulemuspalga maksmine mõeldav. Kui muutunud olustikus tööd napib, siis töötajaid koondatakse, kui vajadus töökäte järgi suureneb, võetakse ka uusi töölisi juurde.
Kui Oudekki kohtu poole pöördub, ei kuluta ta mitte maksumaksja raha ja kohtu aega, vaid ikka iseenda raha ja enda aega. Suurkorporatsioon võib sel puhul palgata terve meeskonna väga ilusates ülikondades poisse ja mitte vähem ilusates kostüümides tüdrukuid ning asi võib lõppeda sellega, et sa parkisid pooltühjas parklas kogemata üle parkimisjoone ja oleksid seega pidanud tasuma kahe parkimiskoha eest, millest teine tasumata jäi. Teine võimalus on see, et suurkorporatsiooni esindaja jääb istungi toimumise päeval ootamatult haigeks, järgmiseks ajaks ei jõua jurist materjalidega tutvuda ning kolmandal korral ütleb suurkorporatsioon: “sorry, my bad” ja kannab 490 krooni su arvelduskontole tagasi. Mõlemal juhul on kokkuvõttes väiksel inimesel kaks varianti: 1) maksa kohe viis sotti ja ära kobise või 2) jäta viis sotti maksmata, sekelda turva- ja inkassofirmaga, kaota palju tunde aega ning sellest tulenevalt sadu või tuhandeid kroone saamata jäänud raha, x-sadatuhat taastumatut närvirakku ning lõpuks tee suure kohtuvõidu puhul paarile paremale sõbrale kohalikus pubis pilsner välja.
Kohtusse pöördumine ei ole sellise probleemi puhul hea lahendus, kuna pretsedendi loomisel ei pruugi tegelik olukord karvavõrdki muutuda ning ei anna seega isegi põhimõttelist võitu. Mingi muu lahendus peab leiduma. Mina näen siin head võimalust näiteks kodanikualgatusele. Teema ei jäta inimesi külmaks ning tundub, et paljudel juhtudel pole ka lahendus (suuresti tänu ajakirjandusele) kaugel.
Inkassofirmade töö ei ole rahva silmis just tänuväärseim, kuid ka nende töö on keeruline. Kindlasti tahaksid paljud inkassofirmade töötajad käituda inimestega meeldivalt, mitte ähvardades ja närvitsedes. Samas on inkassofirmad viimane võimalus võlgnikelt raha kätte saada, sest iga võlgnikuga kohut käia ei jõua keegi. Seega, tavaarusaam inkassofirma imagost ei saa kuidagi olla seostatud mingi pehme ja sooja kaisukaruga. Ettevõtete häbitu kliendi ähvardamine igas olukorras inkassoga ainult kinnitab inkassofirmade kõrilõikajalikule mainele rahva seas.
Uurida tasuks vast seda, kas inkassofirmade teenuseid kasutavad ettevõtted on huvitatud sellest, et inkassofirmad nende võlgnikest klientidesse meeldivalt suhtuksid või on oluline vaid raha võimalikult kiiresti kätte saada. Juhul kui ettevõtteid ei huvita inkassofirmade käitumine ja neile näib, et nende endi mainet inkassofirmade suhtumine nende klientidesse ei mõjuta, on raske midagi muuta, sest suhtumine võlgnikesse ei mõjuta inkassofirma sissetulekut ning pealtnäha võiksid tahta midagi muuta ehk vaid inkassofirma nö väljakutöötajad.
Iga paberitüki eest, millega sa kauba või teenuse eest maksad, peab vastu saama paberi selle kohta, et sa maksnud oled. Hiljuti räägiti ka ajakirjanduses, seoses petturitest ja kohustuslikku tehnikat mitte omavate taksojuhtidega, et kui taksojuht kviitungit ei väljasta, pole tarvidust ka teenuse eest maksta. Seaduse järgi on kõigi teenuste ja kaupade ostmisega niisamuti ja kui teenus või kaup ei vasta lepingus kokkulepitule, pole ju samuti kohustust maksta. Seoses powerpointi näitega, Aune, kas sa oled püüdnud esitada kahjunõude teenusepakkujale selle kohta, et lepingu järgi kokkulepitud toode pole tähtajaks sulle üle antud? Näib, et mida vähem paberit toodetakse infoajastul raamatute trükkimiseks, seda rohkem paberit tuleb toota asjaajamiseks.
Olukord on küll nõme, kuid kahjuks tundub, et praegu ei ole ühiskonnas oluline mitte see, mida sa tead, vaid see, mida sa tõestada suudad.
Mis piiks-piiks laenudesse puutub, siis see teema pakub mulle huvi, kuna minu arvates peegeldab see palju laiemat ühiskondlikku probleemi kui esmapilgul paistab. Ühest küljest – laenu andjad on ausad ja seadusekuulekad ettevõtted, kes aitavad inimesi rahamuredes, selgitavad klientidele nende kohustusi ning maksavad riigile makse. Laenu võtjad, teisest küljest, saavad kiiresti kätte vajamineva rahasumma ning teavad, et nad peavad n-aja pärast mõneti suurema summa raha tagasi maksma. Kõik oleks justkui korras ja laenu andjale reeglina ongi, kuid laenu võtjal võib tekkida rida probleeme. Mõnele valmistab probleemi laenu tagasi maksmine ja liig suur intressiprotsent, teine on aga pettunud, kui tema kodulaenu taotlus tagasi lükatakse. Mõlemal juhul on inimesed ise olnud liiga naiivsed või liiga (vabandust) lollid. Mis imerelv sunnib tarka ja pisutki majanduslikult mõtlevat inimest kiirlaenu võtma? Isegi muidu üpris leidlik bensiini-jaamas-rahakoti-koju-unustamise-näide on ju päriselus bs. Okei, kõikide kiirlaenuvõtjate lollideks nimetamine on sama rumal kui kõigi vallaslaste värdjateks sõimamine, kuid andmebaas kiirlaenu võtjate nimekirjaga on pankadele ja muudele säärasest infost huvitatud ettevõtetele vähemalt sama atraktiivne kui krediidiinfo eraisikute maksehäireregister, kuna ka juhul, kui kiirlaenu võtja saab oma laenu tagasi makstud, võib vajadus sellise rahaallika kasutamiseks viidata mitte piisavalt põhjalikule majanduslikule planeerimisele ning seetõttu võivad makseraskused tekkida hiljem.
Mina leian, et kiir- ja tarbimislaenud tahaksid valitsuse tähelepanu, kuna võib juhtuda, et inimestele antakse liiga kergekäeliselt võimalus endale vesi peale tõmmata. Kuid kas valitsus peaks piirama kliendi suurimat õigust või mitte?
Ma arvan, et see sõltub sellest, mil määral töötavad kiirlaenu pakkujad avalikkuse huvides.
Jaan-Hendrik Toomel
Minul tekkisid eelmine aasta probleemid Ordi arvutipoega. Ostsin endale uue arvuti ja juba esimesel nädalal ilmnesid probleemid, viisin siis arvuti parandusse, korraks vaatas, lülitas arvuti sisse, tegi mingi uuenduse ja ütles, et nüüd töötab. Järgmine nädal samad jamad, lähen siis uuesti samade probleemdega. Kuna nendel seal aega ei olnud kohe üle vaadata, võeti arvuti parandusse, öeldi veel, et varsti helistatakse mõne päeva jooksul. Seda aga ei tehtud. Põhimõtteliselt helistasin mina nendele terve nädala jooksul ja küsisin, et kui kaugel parandus on ja millal on võimlaik kätte saada. Öeldi ainult, et võtame teiega ühendust, et hetkel veel terve ei ole. Nende poolt eriti kõnesid ei tulnud, et öelda, kaugel ollakse. Nii, sain siis arvuti kätte, töötas korralikult, kuni järgmise korrani. Kuna hakkasin juba kahtlema, et kas ikka soovin sellist arvutit, mida esimese kuu jooksul kolm korda parandusse viidud. Helistasin siis tuttavale tarbijakaitsest, et millised on minu õigused. Sain teada, et Ordi on kohustatud mulle töötava arvuti andma ja mul on õigus vahetada arvutit ning nõuda raha tagasi. Sain ükspäev siis kõne Ordist, kust öeldi, et arvuti on valmis ja parandus läks maksma 400 krooni. Selle peale ütlesin, et mina seda ei maksa, kuna viga ei ole minust tingitud ja arvutil on garantii. Selle peale vaieldi minule vastu ja väideti, et seda osa garantii ei kata. Uurides lepingut, ei tulnud aga see kuidagi välja. Läksin mina siis otsejoones Ordi esindusse kesklinna, kust öeldi, et arvuti on jah valmis ning remont maksab 400 krooni, see kuid asub teises remondikohas. Ütlesin siis välja, et kuna selle arvutiga on nii palju jamasid juba olnud, siis sooviksin, et see mul välja vahetataks ja ütlesin ka, et võtsin ühendust tarbijakaitsega. Selle peale ei osanud remondimehed ja müüjad midagi vastata, anti mulle vaid üks teleoninumber. Sinna helistades ei saanud ma midagi targemaks, öeldi, et seda otsustab mingisugune remondiboss. Võtsin siis bussi ja sõitsin sinna teise remondikohta. Sinnajõudes kohtusin ka selle bossiga, ütlesin, et soovin arvutit välja vahetada, kuna nii palju probleeme. Selle peale öeldi mulle, et seda nad ei võimalda, kuna arvutil on erinevad vead olnud ja nad on alati tekkinud vead ära parandanud (seega arvuti viga oli see, et iga kord tekkis uus viga juurde). Üritasin vaielda, et nii ikka ei saa, et mina käin esimese kuu jooksul arvutiga kolm korda paranduses ja arvuti on garantiis olnud rohkem kui minu käes. Vaidlemisest kasu ei olnud, kuna tema väitis kindlalt, et vead on ju parandatud. Kuna vaidlemisest kasu ei olnud vastasin, et kui nüüd peaks arvutil veel mõni viga tekkima, et siis ma tulen kohale juba tarbijakaitsega, ning nõuan arvuti väljavahetamist. Selle peale ei öelnud ta midagi ning lahkus taharuumi. Ees olnud sekretär andis mulle minu arvuti ja kui küsisin, et mis minu 400 kroonisest arvest nüüd saab, siis sekretär tegi vaid üllatunud nägu ja küsis, et mis 400 krooni, et ei arve peal ega arvutis ei ole kuskil märget, et ma peaksin midagi maksma. Varasemalt aga seletati pikalt, miks ma seda raha maksma pean. Mis mind selle asja juures kõige rohkem üllatas, oli see, et neid ei huvitanud üldse see, et ma oleksin tootega rahul, et ma saaksin selle, mille eest ma raha tasusin. Ükskõikne suhtumine. (Õnneks pärast neid juhtumisi, ei ole arvutiga rohkem midagi juhtunud ja töötab korralikult.)
Parkimiskontrolörid – kõik ilusasti ühtmoodi soojalt riides, askeldavad mobiiliga, kontrollivad auto parkimistõigust. Süsteem on andnud nende kätte kõrgema võimu, firma süsteem õpetab, et nemad ei vaidle ega astu kliendiga dialoogi. Ja kontrolöri, töötajat, kaitseb firma süsteem. Kui firmas on näiteks 100 töötajat, siis iga viimne kui üks ei oska rääkida firmast ühtemoodi (nii tekiks infomüra), sestap kommunikeerivad väljaspoole firmat ainult vähesed, sh juhid ja teised selleks adekvaatsed (firmat positiivses valguses näitavad) isikud. See on asja üks pool.
Samas palju hullem on ehk see, et tavakodanik peab tundma kõikvõimalikku seadusandlust piisavalt põhjalikult, et end juba eos võimalike ebameeldivuste eest kaitsta. Näite võib tuua kasvõi mujalt valdkonnast. Erinevad lepingud, mille puhul inimene alla kirjutab, on peenes kirjas ning võivad sisaldada väga kahjulikku tema jaoks. Näiteks köögimööbel, kus lepingus on üldjuhul kirjas, et 50% tuleb maksta ette ja teine pool maksta paigaldamisel. Kui aga paigaldamisel selgub, et mööbli osad on katki või tükid on puudu…inimene on korralikult raha juba ette maksnud ning parandused tulevad küll, aga millise aja jooksul, millise töö või vaba aja või närvikulu arvelt. Ja taolisi möödalaskeid on väga paljude firmade lepingute juures. Räägin isiklikust kogemusest. Sama lugu elutoa diivaniga. Raha sai ette ära makstud ja järgmisel päeval, kui diivan toodama pidi, helistati, et riie on katki. Ootasin jälle kuu aega. Aga minu raha oli juba nende käes ja tootis neile kasumit, samas kui mina tundsin kuu aega ainult ebamugavust. Inimene peab end iga asja puhul ette “kindlustama”, ette mõtlema, ette harima, nö oma tagalat kindlustama. Inimesi saaks ka meedia kaudu rohkem harida nende õiguste kohta ja õpetada neid lihtsate näidete varal. Leian, et tegelikult on see totter. Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Parkimistrahv on kallis, kuid täiesti väärtusetu toode ja sellepärast ei taha tõenäoliselt mitte keegi seda ka vabatahtlikult osta. Samas, parkimistrahvi eesmärk ei olegi see, et see inimestele väga meeldiks ja nad sellega rahul oleksid või et seda rohkem ostetaks ning sellepärast ei ole ju vaja ka tootearendusega tegeleda.
Keeld parkimiskontrolörile “kliendiga” dialoogi astuda on arusaadav ning minu arvates praeguses ühiskonnas vajalik, kuna kontrolöril ei tohiks olla õigust trahvi tühistada, sest see annaks madalapalgalistele kontrolöridele võimaluse muutuda äraostetavateks.
Mis puutub arvutitesse, siis eelkirjutaja probleem on Eestis üldlevinud. Garantii on arvutitel (ja selle komponentidel) erinev. Ühes arvutis on palju erinevate tootjate komponente ning igal neist on erinevad garantiitingimused. Ordi on siinkohal sisuliselt vahendaja ja vahendab ka garantiid ning see pärast on (taolisel juhul) erinevatel komponentidel erinev garantii. Mõnedel arvuti osadel (näiteks tarkvaral ning kulumaterjalidel) garantii üldse puudub. Kui arvutiga midagi juhtuma peaks, siis garantiiremondiga seonduvad kulud katab tootja, mitte vahendaja. Seega on Ordile garantii alla kuuluvad tööd üpris ükskõik, kuna nemad materiaalset kahju niikuinii ei saa. Probleem tekib siis kui viga esineb kohas, mida ükski tootja ei kata (näiteks komplekteerimisel) ning siis tahavad arvutifirmad vastutusest kõrvale hoida. Paljudel arvutifirmadel on kombeks lepingusse lisada punkt, mille kohaselt muretsevad nemad vigase komponendi asemele uue, kuid selle vahetuse, transpordi jms kulud peab katma klient. Ühest küljest EV seadus selle peale hästi ei vaata, teisalt aga, kui lepingus on selline punkt sees ja kliendi allkiri all, siis on raske sellele vastu vaielda.
Lõpuks oleneb kõik tootjast ja komplekteerijast – on ka selliseid firmasid, mis parandavad vea või annavad uue arvuti maksimaalselt ühe tööpäeva jooksul, seda ükskõik millises maailma otsas, katavad kõik seonduvad kulud ning annavad ka soliidse kingituse, kuid selliste arvutite hinnaklass on kah pisut teine kui Ordi oma.
Bottom line: enne arvuti ostu tee kindlaks mis on oluline, kas võimalikult kiire arvuti soodsaima hinnaga, võimalikult töökindel arvuti ükskõik mis hinnaga või midagi vahepealselt, sest olukord turul (ja see ei puuduta ainult arvuteid) on selline, et firma saab kasumi teenimiseks müüa kas odavalt palju vähem kvaliteetset toodet või kallilt vähe kvaliteetset toodet. Odavalt vähe ei tooda kasumit ning kallilt palju ei osteta. Parem teenindus on reeglina neil ettevõtetel, kel on rohkem tegemist suurte äriklientidega.
Minu eesmärgiks ei olnud kedagi õigustada vaid öelda, et kahjuks ei lähe säärastele arvutifirmadele eelkõneleja probleemid korda, kuna tegu ei ole mitte ühe ebakompetentse firmaga vaid väga madalate standarditega terves segmendis.
Me oleme kiiresti harjunud usaldama euronõudeid ning välismaa kauba laitmatut kvaliteeti, kuid tootevalik ja teenusepakkujate arv on kasvanud nii suureks, et väike inimene ei suuda seda hoovata. Nii aitavadki paljusid väikeseid inimesi “head” kaupa üles leida sõnad “ultra” või “hyper” või “säästu” või “prantsuse”. On ka väikseid firmasid väga hea teeninduse ning hindadega, kuid nende kliendiks on peamiselt asjatundja, mitte tädi Maali, kes ei leia seda firmat mitte kunagi üles. Mersusid, IBM’e ja Chanel’e ostavad need, kes on seda kogu elu teinud, ei rohkemad ega vähemad.
Maailmas toimuv sunnib kulusid kärpima, samas püüavad Eesti firmad visalt laieneda ning jätkub ka uusi üritajaid. Niiviisi korraga vastassuundadesse rebides võivad tooted ja teenused poolikuks ning ebakvaliteetseteks muutuda. Suhtekorraldusega tegeletakse järjest enam internetifoorumites ja seda suuresti tulekahju kustutamise korras.
Minul on ebameeldiv kogemus VW autoteenindusega. Nimelt suri auto teepeal välja ning enam tööle ei läinud. Lasin selle viia VW firmateenindusse. Järgmine päev helistati ja öeldi, et auto on terve ning sellele võib järele tulla. Kohapeal uurisin klienditeenindajalt, et mis siis autol viga oli. Tema ütles, et midagi ei olnud viga ning kõik on korras. Maksin siis ülevaatuse eest ära kopsaka arve ning sõitsin minema. Järgmine päev suri auto uuesti keset tänavat välja. Lasin auto uuesti teenindusse viia ning viisakalt avaldasin oma pahameelt, et kuidas nii saab. Paari päeva pärast helistati ning öeldi, et autole võib järgi tulla. Kohale jõudes, hakkas klienditeenindaja mind vaat et narrima, et autol ei ole ju midagi viga ning nemad ei oska küll midagi peale hakata. Soovisin rääkida ka tehnikuga, kes autot üle vaatas ning täpsemaid detaile kuulda ja diskuteerida temaga, milles siis võib olla põhjus. Seda võimalust mulle aga ei antud. Kokkuvõttes tehti mind narriks ning sõitsin oma “terve” autoga uuesti koju. Mõistagi ei olnud auto tervem ning nädala pärast pidin jälle auto bussi vastu vahetama. Kuna halvad uudised levivad kiiresti, soovitas mulle üks sõber oma sõbra töökoda, mis samuti tegeleb VW marki autodega. Sellepeale viisingi oma auto sinna, kust leiti üles ka viga ning vahetati vajalikud jupid ära. Kokkuvõttes, häiris mind kõige rohkem nende suhtlusstiil, mis tekitas minus tunde nagu ma oleksin mingi imelik, kes ei saa aru, et “tervet” autot ei pea parandama. Usun, et palju informatsiooni läks kaduma ka klienditeenindaja ning mehhaanikute vahelisest lülist. Usun, et kui mulle oleks antud võimalus suhelda ka mehhaanikuga, oleksin saanud selgitada täpsemini, kuidas ja mis juhtus. Suhtlusstiil “meil on õigus” tekitab kliendis ebameeldiva tunde. Leian, et minu probleemi oleks suutnud osav klienditeenindaja palju paremini ära lahendada ning loodan, et nende teenindue tase aja jooksul paraneb.
Õnneks pole ma siiani parkimistrahvi saanud ning pole olnud vajalik sellise bürokraatiaga tegeleda
Aga viimati oli mul üks ebameeldiv kogemus Piletileviga. Tahtsin ümber vahetada Missy Ellioti kontserti pileti raha vastu. Teadsin, et seda on võimalik teha Veebruari kuu lõpuni. Helistasin ja küsisin üle ning teatati, et Märtsi alguses (nädal) on veel samuti võimalik. Läksin siis Pärnus ühes kaubamajas piletit ümber vahetama, kuid vastava klienditeenindaja ütles mulle, et tähtaeg on läbi. Palusin tal üle kontrollida infost, kuid ta kordas ainult, et nii on tal arvutis kirjas. Lõpuks pidin ise helistama Piletilevi infosse ning sain vastuse, et jah tähtaega pikendati. Klienditeenidaja ei uskunud mind ning läks taha ruumi mingeid numbreid otsima, kuid siiski tulemuseteta. Olin siis juba natuke ärritunud ning tõusis ka hääletoon, kuid palusin klienditeenidajal helistada ja küsida siis, mis toimub. Ta läks jälle taha ruumi ning tuli 10 minuti pärast tagasi andis mulle raha ja ei ühtegi sõna. Hiljem tuli välja, et piletit oli võimalik veel tänase päevani teise pileti vastu vahetada.
INFORMATSIOON! Sellises organisatsioois peaks peaks info kiirele ja adekvaatsele levikule ju iseenesest suurt rõhku panema. Kui ma poleks endale kindlaks jäänud oleksin lihtsalt 500 kroonist ilma jäänud. Klienditeenindaja teadmatus ja ebaviisakas käitumine suutis mu päeva alguse kenasti ära rikkuda. Oleks täiesti piisanud lihtsast sõnast Vabandust, kuid kahjuks jäi see seegi kord kuulmata. (rahanõudja siis seekord mina
)