Jess, süda rõõmus. Leidis kinnitust, et Tartus ei tegutse mitte pahad ja väiklased parkimiskontrolörid, vaid nii autojuhid kui kontrolörid on väikesed inimesed Tartu linnavalitsuse käes. Ja tõde selle kohta, kuidas sa pead oma autot parkima, selgub kohtus. Muidugi, neil kel tasuta parkimiskaardid, polegi vaja aru saada süsteemist, et 16-30 ei ole mitte siis, kui väike seier 4 ja 5 vahel ja suur 6 peal. See on nii inimeste kellal. Parkimiskellal on iga suts üle 4 juba märk, et oled pahalane, kes tahab tundi varastada. 16.30 parkimiskellal tuleb märkida väike seier täpselt 4 peal ja suur 6 peal. Huvitav, kui palju inimesi sedasi pea viiesajast kroonist ilma on jäänud. Aga asi paraneb ja võikski sellele loole punkti panna. Tuleb loota et kaks korda ülekohtust (ja mitte pahade parkimiskontrolöride, vaid juhmi süsteemi pärast) rahavõtmist jääb kolmandata. Lootustandev on ka see, et linnavalitsus ikka ongi linna peremees. Mis kasu on ülikoolist ja Vanemuisest ja Toomemäest ja Aurast, kui linna külaline mäletab vaid viivistasu ja raha, mis talt arusaamatutel põhjustel ära võeti, linna maine ikka maas. Positiivsed otsused juba olemas, 15 tasuta minuti osas. Kui nüüd kokkuleppele jõutaks, kuidas siin Liiwimaal kella lugeda, kas parkimiskell ja inimese kell on ikka niiväga erinevad. Ja mobiiliparkimine välistab vale kellaaja, lisab ainult unustatud parkimise lõpetamise puhul kulusid. Seda siis ikka oma udupäisuse, mitte paha süsteemi tõttu. Ja kevadel käivad bussidki kahekaupa, inimenegi võib rohkem käia, eriti mõnsa kui kahekaupa. Ja kus Sinu jalgratas on?
<a href=http://www.postimees.ee/240807/esileht/arvamus/278575.php>Parkimisjutt</a>
Kõik on suhteline
Aeg on suhteline, ruum on suhteline. Kõige ohutum on käia jala, sõidutee vasakpoolses servas või kõnniteel (kui see on) ning kanda helkurit, kiivrit ja neoonkollast vesti. Mootorsõidukitega kaasnevad erinevad teenused, parkimismajad, -kellad, kraabitavad parkimispiletid, eksklusiivsed load, mis “juhuslikult” pereliikmete kätte satuvad ning end vabatahtlikult märgistavad libainvaliidid.
Teenuse eest maksmiseks on võimalusi kolm:
1. Maksta selle eest, mida sa oled saanud;
2. Selle eest, mida sa oleksid võinud saada (jooksev minut) või
3. Nõnda palju, kui teenuse pakkuja eeldas saada.
Kui midagi (parkimisega) valesti läheb, siis jääb pigem süüdi “klient”. Vahel siiski jõuavad vaidlustatud trahvid jms meediasse. Selleks, et sind aga kuulatakse, pead sa olema piisavalt tegija ja silmapaistev. Näiteks rokkstaar:
“Kosmikute pillimees Kõmmari väänas laupäeval Tallinnas Ühisteenuste teisaldusparklas tõkkepuu vihaga kõveraks ja sõitis parklatasu maksmata minema.” (28.04.2008. SLOL)
Parkimiskontrollööride vastu allergiline Kosmikute bassimees Kõmmari (kes ei ole pikajuukseline nagu kirjas pressiteates) esines televisioonis hämmastava ülestunnistusega. Ta rääkis sellest, kuidas ta põgenes Ühisteenuste parklast, rebides värava eest tõkkepuu ning näidates valvurile keskmist näppu (väidetavalt näitas irvitav seanäoline valvur talle seda esimesena).
Konflikti põhjustas arusaamatus. Tema arvas, et ta sõidab bussiga, kontrollöörid arvasid, et suure autoga (9+1 kohta oleks juba buss, kuni 8+1 kohta on aga kõigest auto).
Kontrollööridel ei lubata autojuhtidega rääkida, sest neil võib avalduda näiteks kaastunne. Põhjus, miks nad siiski peaksid autojuhtidega vestlema on see, et eksimine on inimlik. Alati ei ole vaja autot minema viia või surgata trahv kojamehe alla.
Hummerit nad õnneks teisaldada ei saa, sest neil puudub selleks vastav tehnika J.
(Peale paari koledat õnnetust ma jalgrattaga enam ei sõida. Jalgratas istub nukralt garaažis, vahel väntab seda minu ema)
Tartus autoga sõites ja parkides pole veel olnud jamasid parkimiskella ja minu kellaga. Loodan, et ei tule ka.
Isegi kui kontrolörid passivad pooltunde, siis mina olen oma parkimiskellal ikkagi väikese seieri kahe numbri vahele ning suure seieri kuue peale, peaks ju see selgelt näitama, mis kell on, kui ma parkima asun.
Jalgsi olen viimasel ajal liikunud harvem ning vahel on tõesti kohe hea kõndida, sest ei pea hakkama muretsema selle pärast, kuhu oma väike auto parkida, sest meie väikeses Tartu linnas on suhteliselt vähe parkimiskohti ja olemasolevatel kohtadel on vahel manööverdamime raske, sest lihtsalt ei mahu liikuma, isegi väikese autoga.
Seega võiks meie linnaisad mõelda sellele, et kesklinnas teha miskisugunegi parkimismaja just linna külastatavatele inimestele mingi väikese tasu eest, et ei oleks mõttetuid vaidlusi parkimisaja pärast ning linnas oleks kergem ja ohutum jalgsi liigelda.