Istun Pärnu turunduskonverentsil ja rõõmustan. Hommikused ettekanded jõuavad ikka välja sümbolkommunikatsioonini. Rõhutatakse ühiskonna arengut tööstusühiskonnast läbi infoühiskonna sümbolühiskonda ( ma nimetan seda küll imagoühiskonnaks). Masinate asemele tuli domineeriva kaubana info. Täna koputab pedjestaali kõige kõrgemal astmel seisjale õlale sümbolkommunikatsioon, mis loob tundeid. Tunnete turg suureneb, lood ja narratiivid tulevad tagasi ühiskonda.
Kohe hakkan rääkima sellest, kuidas tulevikutegijad tapavad turunduse. Turundajad juba küsivad, kuidas ma seda teen? Mina ei tee. Tarbija nõuab, et vahelesekkuva manipulatsiooni asemele tuleks info kanalites, mida kasutab tarbija ja sel ajal kui tarbija selle järele vaatab. Info õigupoolest muutub üha enam meelelahutuslikumaks. Kängub ka suhtekorraldus traditsioonilises mõttes. Ajakirjandusele mõeldud pressiteadete asemele tuleb uudissõnum, mida levitatakse kanalites, kus avalikkus selle järele juba vaatab: blogides, foorumites, kodulehel, youtuubis, meilinglistuides. Meelelehutuslikumaks muutuva info nimi on lugu ja kallite kadunukeste- turunduse ja suhtekorralduse- asemele on tulnud organisatsiooni integreeritud kommunikatsioon, mis on tegevus juhtimise ja otsustamise tasemel. Loo loomine on strateegiline tegevus, sest seda lugu loovad oma teeninduse tasemega meie klienditeenindajad, seda lugu loob meie toode läbi emotsioonide, mida tarbija neist saab. Lugu loob avalikkus erinevates tõlgendavates kooskondades. Konverents keskendub uutele tegijatele. Eks ole lihtsam õpetada teie kassi haukuma kui turundada midagi teismelistele läbi traditsiooniliste kanalite ja traditsioonilises keeles.
