Minu Eesti mõttetalgute toimkonna liige Madis Mädamürk pidas Tartu ülikoolis loengu Minu Eesti kommunikatsiooni teemadel. Üliõpilased korraldasid samas mõttetalgu. Selgeks mõeldi ja räägiti mõttetalgute senise kommunikatsiooni head ja vead ning koostati kommunikatsiooni plaan järelejäänud päevadeks. Üliõpilased said kogemuse, kuidas oma ideid organisatsioonile presenteerida ja Madis Mädamürk ütles: sain kolm asjalikku mõtet, mis kindlasti teoks tehakse.
-
Värsked kommentaarid
Kristjan on Mis on imago Ele Hansen on Mis on imago Eliis on Mis on imago Marit Jänes on Mis on imago Kiigemägi ja Tatrik on Mis on imago Rubriigid
-
Värsked postitused
Olin kaks nädalat tagasi vaimustuses mõttest minna Minu Eesti mõttetalgutele. Minu innu võttis maha avastus, et üksi ma minna ei saa. Miinimum: 3 inimest koos mõtetega.
Kui kutsusin sõpra kaasa, tegi ta mu mõtte kiirelt maatasa. “Miks sa minna tahad?! Mõttetu üritus ju! Raudselt võtavad su mõtted ja siis ei tee midagi nendega. Keegi ei võta sind kuulda ega su mõtteid/probleeme lahendada. Nad hakkavad sulle igasuguseid muid projekte ja osalemisi pähe määrima!” Üritasin seletada, et nii kindlalt ühte hoiakut võtta pole ka mõtet. Me ju ei tea, mis edaspidi saab, kuid samas pani see mind mõtlema ning mõnes asjas isegi nõustuma. Kuidas ma tean, et keegi üldse kuulab? Lähen kohale oma geniaalse ideega: kuidas päästa Eesti majandus (see on kõigest näide, reaalset mõtet mul ei ole), ja pärast 1. maid unustatakse kõik ära. Vaadatakse vaid numbreid, kui palju rahvast kokku suudeti ajada…?
Eelmise teisipäeva loeng oli väga tore ja lahe: saime välja mõelda PR lahendusi projektile. Seda enam aga süvenesid mu mõtted: miks nii vähe reklaamitakse? Miks on ainult need (loenguski mainisin) kahtlased n.ö 30-45aastastele lapsevanematele mõeldud reklaamid? Aga teised sihtgrupid? Miks kasutatakse nii vähe kanaleid? Kas on lihtsalt väikses PR eelarves asi või kellegi tegemata jäetud töös? 30-45aastased lapsevanemad üldjoontes on juba nii arukad ja mitu korda riigis, valitsuses, kelles iganes pettunud, et teavad väga hästi kui kaalukas nende hääl üldse on. Nädal otsa tööd rüganud vanemad on suure tõenäosusega viimane, kõige vähem aktiivne grupp sellise ettevõtmise jaoks.
Minu kartusi võimendas ja kahtlusi suurendas eelmise nädala Eesti Ekspressi artikkel, kus usutleti, et meie, heausklikud inimesed, läheme oma geniaalsete ideedega, need kogutakse kokku ning mingi firma teenib hiljem suuri kasumeid minu mõtte pealt.
Innovaatiline Minu Eesti projekt on idee poolest hea, kuid paraku on jäänud mulle segaseks eesmärk. Mis saab edasi? Kodulehel rõhutatakse, et see ei ole mitte lõpp vaid millegi enama algus. Aga mille?
Ma enam ei tea, mida arvata või mõelda. Kas meil on vaja sellist projekti või mitte? Mida see muudab? On kellelgi mõni argument või mõte sel teemal?
Jagan Sinu segaseid tundeid mõttetalgute kohta. Võib olla oleme eestlastena liiga materiaalsed ja meenutame eelmisi ettevõtmisi, kus vähemalt osa Eestist prahist puhtaks sai. Mõttetalgud pole aga mitte nii käegakatsutavad ja objektiivselt hinnatavad.
Samas: mõtlemine on väga hea ja kasulik tegevus, ka mõtete vahetusest võib sündida sünergia või lausa midagi uut. Mõtted on enamiku materiaalsete asjade alguseks. Kui pole mõtet, pole ka tegu.
Oma mõtete väljaütlemine võib olla ka ohtlik. Meenutame kasvõi ajalugu. Kaasajal aga on oht, et mõtteid hakatakse ebaeetiliselt ära kasutama. Mine võta sa kinni ….
Võimalus on aga selles, et kui tulevad kokku tuhanded inimesed oma mõtetega, satume ehk Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige mõtlevam rahvas…