Jälle koolis. Algas uus imago ja mainekujunduse kursus. Nii palju üliõpilasi pole mul varem imago loengus olnud. Tegime kümmekonnad et kuidagi jõuda personaalse suhtlemiseni.
Imago formeerumise protsess on ülimalt komplitseeritud ja mõjutatud intersubjektiivsetest teguritest, mis alluvad halvasti uurimismeetoditele. Imago tekkeprotsess areneb sotsiaalse elu isikliku ja avaliku konteksti taustal. Imago uurimisvaldkonda iseloomustab ambivalentsete definitsioonide ja tõlgenduste rohkus. Ehk lihtsamalt öeldes on imago nagu Spunk, mida Pipi otsis. Või nagu armastus: igaüks kõneleb ja igatseb, aga defineerida ei oska. Ülikoolis lähtume imagost semiootika ja kognitiivspsühholoogia tõdedest. Imago on kujutluspilt inimese teadvuses ehk subjektiivne tõde, mida inimene peab tõeks mingi objekti suhtes. Imago loojad ei ole mitte spin doktorid, vaid imago loovad inimesed ise oma kujutluses. Samas on imago tekke protsess interaktiivne. Oluline on ka imago objekti (persooni, organisatsiooni) kommunikatsioon ja käitumine. Suhtekorraldaja peab lähtuma organisatsiooni tegelikkusest, mõistma avalikkuse ootusi, võrdlema, kas organisatsioon vastab avalikkuse ootustele ja muutma organisatsiooni käitumist, mitte sõnumit. Sõnum ilma tegelikkuseta on pettus ja võltsimago loomine. Meelelahutuses me ostamegi seda mängulist loodud imagot, star-makingu produkti. Ettevõtluses ei jõua valetegelikkuse esitamisega kusagile. Kuhu paigutub poliitika?
Mis on imago
september 8, 2009 Autor aunepast
31 Vastust
Lisa kommentaar
-
Värsked kommentaarid
Kristjan on Mis on imago Ele Hansen on Mis on imago Eliis on Mis on imago Marit Jänes on Mis on imago Kiigemägi ja Tatrik on Mis on imago Rubriigid
-
Värsked postitused
Meie grupi imago definitsioon:
Imago on arvamus, mida kujundatakse ise käitumise ja kommunikatsiooniga.
Andre Hanimägi grupp.
See on ainult pool tõde. Nagu teeksid ennast portreemaalija jaoks ilusaks, aga maalijat polegi. Ja kui maalija olekski, poleks vaatajaid.
Meie grupi arvates on imago tunnetuslik, muutub erinevate tingimuste ja protsesside koosmõjul ning seda on võimalik tahtlikult mõjutada. (kis)
Meie grupp jõudis äratundmisele, et imago on sidus- või sihtrühma, kaasinimeste, avalikkuse, indiviidi, investori, kliendi, koostööpartneri ja teiste ootuste, kogemuste, uskumuste, muljete ja teadmiste kogum, mis kätkeb tundelisi või mõistuspäraseid seoseid ning mis koonduvad tunnetuslik-meeleliseks pildiks või kujutelmaks kõigi nende suhtes, kellel imago on ning mis tekib ka siis, kui imagot teadlikult ei tekitata ning kus imago tekkimisele võib aidata kaasa meedia, kusjuures tekkinud imago objektiks võib olla näiteks organisatsioon või üksikindiviid või nende pakutav teenus või toode.
Lihtsamalt öeldes on imago inimes(t)e või sidusgruppide kujutluspilt mingi välise maailma lõigu või iseenda kohta.
Mis sellest imagost kasu on?
Ma arvan ,et poliitika on see hall ala, sest kuigi seal ei tohiks star-makingu produkti olla , on nad seal siiski loodud persoonid. Me teame poliitikust ainult nii palju ,et ta on tubli, isetu rahva teener, kuni ta kaamera ette jääb.
Minu grupi imago definitsioon: Imago on see pilt, mis tuleb silme ette , kui mingisugust nime kuuleme. Ehk siis palju lihtsam ja lapselikum versioon sellest, mida sina ütlesid:
“Imago on kujutluspilt inimese teadvuses ehk subjektiivne tõde, mida inimene peab tõeks mingi objekti suhtes.”
Huvitav oleks teada, milline on noore valija silmis mõne poliitiku imago ja kuivõrd on tegu instrumentaalse imagoga.
Nagu peeglist ei saa näha kaks inimest üht pilti, ei saa imago kohta öelda, et see on mingi kindel asi (nt. nagu saame identifitseerida riiulit, andes talle kindlad omadused, mis temast riiuli teevad). Me võime imagole omistada mingid tunnusjooned, mis tal pruugivad olla, kuid võivad ka mitte olla. Kõik sõltub.
Kuid nagu öeldi väga tabavalt ka loengus, siis imago on nagu muru või juuksed, mis kasvavad küll omasoodu, kuid mida oleks ilus vahel kujundada. Ning kuna käimas on innovatsiooniaasta, siis meil on vaid üks soovitus- hoidke oma imago innovaatiline!
Mari-Liis Ahvena Kompanii
Imago hoidmise ja hooldamise kohta tuleb märkida, et loengus viidati Linnar Priimäele, kes võrdleb tabavalt imagot ja juukseid. Mõtte autorlust ei saa loengu pidajale omistada.
Meie rühma definitsioon oli järgmine: “Imago on mittepüsiv mõjutatav subjektiivne ettekujutus inimesest, tootest, organisatsioonist vm ega pruugi vastata kandja tegelikule olemusele.”
Nagu definitsioonistki lähtub, on oluline, et imago juures on tegu kahe täiesti erineva tasandiga: see, kuidas inimene/organisatsioon ise ennast kujutleb ning kuidas näevad sama inimest/organisatsiooni sihtgruppi kuuluvad isikud.
Nii palju oskan ma öelda, et seda on väga raske kirjeldada – nagu sellest oleks abi
ja palun vabandust, et ma siinkohal oma ametlikku definitsiooni välja ei pane- see on liiga tuim, üritan parem ise pisut seletada.
Imago on täiesti individuaalne teema. Kohati on see justkui mulje teisest inimesest.Sealjuures tuleb arvestada alateadvusega, milles salvestunud kogemused, arvamused (jne) muljet teisest inimesest mõjutavad. Võibolla pole mulje õige sõna, võibolla on sobivam ettekujutus vms. Ühesõnaga: pilt, mille teine inimene oma käitumise, liigutuste, rääkimise, intonatsiooni ja suhtumisega loob, jõuab meie pähe. Kuid kogu seda protsessi mõjutavad meie mälestused, arvamused ning kogemused. Ma olen mõelnud, et miks suhtun mõnikord inimesse ebausuga, kui teise inimese võtan kohe omaks. Lihtsalt ühe inimese suhtlust või rääkimist või žeste tõlgendan ma oma mälestuste, arvamuste ning kogemuste tõttu piisavalt kahtlaseks, et hakata inimesse pisut eelhoiakuga suhtuma.
Imago on pisut nagu fotograafias on ilmutamine. Alguses on tühi leht, kuid aja jooksul hakkavad selle lehe peale ilmuma joonekesed ja mida aeg edasi, seda terviklikumalt pilt ilmub, kuid kogu pilti mõjutab nii fotograaf, kes näeb asju oma nurga alt kui ka modell, kes ennast vastavalt eksponeerib.
Uh, pikk jutt, kuid ehk on siin kuskil kübekenegi tõtt.
SigneIvask&Co.
Juurdlesime meiegi imago mõiste ja olemuse üle, mille tulemina konstrueerisime järgmise definitsiooni imago mõiste käsitlemiseks.
Imago on indiviidi teadvuses loodud meelepilt, mis tekib vastastikuse mõju tulemusena. See sisaldab erinevaid kognitiivseid ühikuid ja subjektiivseid hinnanguid, põhineb isiklikul kogemusel ja teadmistel ning organisatsiooni teadlikul või juhuslikul eneseesitlusel.
Ehti Järv’e grupp.
Meie rühm (Ehti Järv & Co) jõudis pika töö tulemusena järgmise imago definitsioonini: “Imago on indiviidi teadvuses loodud meelepilt, mis tekib vastastikuse mõju tulemusena. See sisaldab erinevaid kognitiivseid ühikuid ja subjektiivseid hinnanguid, põhineb isiklikul kogemusel ja teadmistel ning organisatsiooni teadlikul või juhuslikul eneseesitlusel.”
Imago on suhtumine, hoiak, maine, kujutluspilt jne – definitsiooni, mis kehtiks kõikidel puhkudel on raske leida. Kindel on see, et tegu on subjektiivse nähtusega ühiskonnas. Imago ei peegelda alati reaalsust, seda on võimalik kujundada ja moonutada endale sobivas suunas. Teisest küljest võib juhtuda, et imago hakkab “elama oma elu” ja kaob kontroll selle üle. Imago mõjuvõim on äärmiselt suur ja tihti on positiivse imago omamine suurema mõjuga kui positiivne käitumine ise.
Imago puhul on oluline kuidas teised sind näevad, missuguseid assotsioone sa teiste peas esile kutsud, mitte niivõrd see, mis sa tegelikkuses oled. Imago näitlikustamiseks kasutame lingvistilist paralleeli eestikeelse imago mõiste ja inglisekeelse sõna imago vahel.
Imago tähendab valmikut ehk suguküpset putukat. Võtame näiteks vaglast liblika kujunemise.
Põhimõtteliselt on vagel ja liblikas üks ja seesama olend. Kuid välimuse muutudes muutub ka täielikult nende imago. Valdava osa inimeste jaoks, assotsieerub vagel vastiku, tülgastava, jõleda ja eemaletõukavaga. Seevastu liblikale mõeldes kangastub ilu, õrnus, hetkeline nauding. Seega sõltuvalt sellest, mida sa teed ja kuhu sa arened, sõltub enamasti ka sinu imago.
Samas aga entomoloogi ehk putukateadlase jaoks on vagla ja liblika imago suhteliselt identne, sest nemad ei lähtu oma kujutluspildis mitte pelgalt pealiskaudsest välimusest, vaid teavad tausta ning neil on tervikpilt vagel-liblikas kontseptsioonist. Niisiis imago ehk kujutluspilt võib erinevatel sihtgruppidel olla täiesti erinev ning puudub absoluutne tõde, milline imago on tõene, milline väär, sest imago on subjektiivne mõiste.
Vaglal ja liblikal ei ole võimalik enda imagot inimeste silmis mõjutada, kuna neil puuduvad selleks vastavad kommunikatsioonivahendid (puudub ühine keel), seevastu organisatsioonidel on võimalik tõhusa kommunikatsioonitegevuse abil mõjutada enda imago kujunemist.
Antud näite kasutamisele inspireeris meid minivideo vaglast putuka kujunemisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Imago
Kata Varblane & Kristiina Tiimus
Imago puhul on oluline kuidas teised sind näevad, missuguseid assotsioone sa teiste peas esile kutsud, mitte niivõrd see, mis sa tegelikkuses oled. Imago näitlikustamiseks kasutame lingvistilist paralleeli eestikeelse imago mõiste ja inglisekeelse sõna imago vahel.
Imago tähendab valmikut ehk suguküpset putukat. Võtame näiteks vaglast liblika kujunemise.
Põhimõtteliselt on vagel ja liblikas üks ja seesama olend. Kuid välimuse muutudes muutub ka täielikult nende imago. Valdava osa inimeste jaoks, assotsieerub vagel vastiku, tülgastava, jõleda ja eemaletõukavaga. Seevastu liblikale mõeldes kangastub ilu, õrnus, hetkeline nauding. Seega sõltuvalt sellest, mida sa teed ja kuhu sa arened, sõltub enamasti ka sinu imago.
Samas aga entomoloogi ehk putukateadlase jaoks on vagla ja liblika imago suhteliselt identne, sest nemad ei lähtu oma kujutluspildis mitte pelgalt pealiskaudsest välimusest, vaid teavad tausta ning neil on tervikpilt vagel-liblikas kontseptsioonist. Niisiis imago ehk kujutluspilt võib erinevatel sihtgruppidel olla täiesti erinev ning puudub absoluutne tõde, milline imago on tõene, milline väär, sest imago on subjektiivne mõiste.
Vaglal ja liblikal ei ole võimalik enda imagot inimeste silmis mõjutada, kuna neil puuduvad selleks vastavad kommunikatsioonivahendid (puudub ühine keel), seevastu organisatsioonidel on võimalik tõhusa kommunikatsioonitegevuse abil mõjutada enda imago kujunemist.
Antud näite kasutamisele inspireeris meid minivideo vaglast putuka kujunemisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Imago
Kata & Kristiina
Stever Hansoo ja Piret Pärn näevad imago definitsiooni alljärgnevalt:
Imago on meie alateadvuses olev pilt indviidist/organisatsioonist, mis koosneb erinevatest teguritest, kujundades seeläbi meie hoiakuid, seisukohti ja käitumist indiviidi/organisastiooni suhtes. See on pilt sellest, milline indiviid või organisatsioon on või millisena nad soovivad oma siht- ja sidusrühadele olla ning mis omakorda võib olla kujundatud teadlikult või tekkida alateadvuslikult.
Tuginedes imagoteoreetikute arvamustele leian, et imago mõistet võiks kokku võtta järgmiselt. Imago on subjektiivne teadmine või kujutluspilt, mis on loodud indiviidi teadvuses. See pilt lähtub loojapoolsest tegelikkusest ning mõjutab käitumist.
…et maine on tegelikult ….nagu üks kohvikannu soojendaja – kui kohvi pole või see on juba maha jahtunud, siis pole mingit vahet, kas seda on või ei ole. Kui aga kohvi on tuline, siis ei ole midagi toredamat ja vajalikumat, kui hea kannusoojendaja (ükskõik siis, kas triibuline, lilleline või täpiline).
ps: soojendatud kohv pole suurem asi, siis oleks targem juba uus keeta.
Imago puhul on oluline kuidas teised sind näevad, missuguseid assotsioone sa teiste peas esile kutsud, mitte niivõrd see, mis sa tegelikkuses oled.
Imago näitlikustamiseks kasutame lingvistilist paralleeli eestikeelse imago mõiste ja inglisekeelse sõna imago vahel.
Imago tähendab valmikut ehk suguküpset putukat. Võtame näiteks vaglast liblika kujunemise.
Põhimõtteliselt on vagel ja liblikas üks ja seesama olend. Kuid välimuse muutudes muutub ka täielikult nende imago. Valdava osa inimeste jaoks, assotsieerub vagel vastiku, tülgastava, jõleda ja eemaletõukavaga. Seevastu liblikale mõeldes kangastub ilu, õrnus, hetkeline nauding. Seega sõltuvalt sellest, mida sa teed ja kuhu sa arened, sõltub enamasti ka sinu imago.
Samas aga entomoloogi ehk putukateadlase jaoks on vagla ja liblika imago suhteliselt identne, sest nemad ei lähtu oma kujutluspildis mitte pelgalt pealiskaudsest välimusest, vaid teavad tausta ning neil on tervikpilt vagel-liblikas kontseptsioonist. Niisiis imago ehk kujutluspilt võib erinevatel sihtgruppidel olla täiesti erinev ning puudub absoluutne tõde, milline imago on tõene, milline väär, sest imago on subjektiivne mõiste.
Vaglal ja liblikal ei ole võimalik enda imagot inimeste silmis mõjutada, kuna neil puuduvad selleks vastavad kommunikatsioonivahendid (puudub ühine keel), seevastu organisatsioonidel on võimalik tõhusa kommunikatsioonitegevuse abil mõjutada enda imago kujunemist.
Antud näite kasutamisele inspireeris kodutöö autoreid minivideo vaglast putuka kujunemisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Imago .
Põhjaliku vaagimise järel jõudsime sellisele tulemusele:
Imago on indiviidi teadvuses tekkinud meelepilt, mis sisaldab objektiga seotud assotsiatsioone ja subjektiivseid hinnanguid. Imago põhineb nii objekti teadlikul kui juhuslikul eneseesitlusel, olles aga alati seotud kultuurilise keskkonnaga, milles indiviid paikneb.
Põhjenduseks:
- Definitsioonis on esikohal fakt, et imago on indiviidi pertseptsioon, tema subjektiivne meelepilt. (konstruktivistlik lähenemine)
- Kuna imago võib olla nii organisatsioon, bränd, inimene, riik, rahvus, toode, teenus jne siis asendasime selle sõnaga objekt.
- On oluline, et definitsioonis oleks välja toodud imago kahepoolne kujunemine: ühelt poolt põhineb imago organisatsiooni (või objekti) teadlikul ja mitteteadlikul kommunikatsioonil. Teisalt mõjutab imagot indiviidi kultuuriline keskkond, milles sotsialiseerudes on tekkinud indiviidi väärtused, hoiakud ja tähendussüsteemid (ehk tema subjektiivne reaalsus), mis kõik moodustavad taustsüsteemi tekkinud imagole. (kultuurikeskne ja konstruktivistlik lähenemine)
Grupp: Aivar Alle, Merje Talvik, Terje Toomistu, 2 MA
Kruusvall, Ots, Stubender jõudis konsensuseni, et “Imago on vastuvõtja subjektiivne ja tunnetuslik tõlgendus saatjale
iseloomulikest tunnustest. Olgugi, et saatja saab nendega manipuleerida, on imago looja ikkagi vastuvõtja.”
Olime südikad ja kasutasime Shannon–Weaver’likku saatja/vastuvõtja terminoloogiat. Saatja alla mõistame inimest, organisatsiooni, sündmust vms. Oma filosoofilistes vestlustes jõudsime järeldusele, et ka kõige räigema manipulatsiooni ja propaganda puhul moodustavad “imago” mitte saatja” sõnumid”, vaid vastuvõtja tõlgendused nendest. Autor on surnud.
Pakuksime ühe grupina samuti omapoolse definitsiooni välja: Imago on üksikisiku peas tekkiv representatiivne meelepilt mingi isiku, grupi või organisatsiooni kohta, mis on pidevas muutumises ning sisaldab kompleksseid hinnanguid ja assotsatsioone selle isiku, grupi või organisatsiooni kohta.
Meie rühma sõnastus imago mõistele:
Imago on osaliselt imago subjekti ja sihtgrupi/avalikkuse vahelise dialoogilise kommunikatsiooni ning teisalt otsesel kogemusel, kolmandatest allikatest ning meedia poolt vahendatud informatsiooni tulemusel kujunev tunnetuslik tajupilt inimese meeltes. Imago on indiviidi subjektiivne nägemus organisatsioonist, inimesest, esemest, piirkonnast vms. Imago on hoiakute, uskumuste, tundmuste, arvamuste summa, mis võib isikuti kardinaalselt erineda.
Meie samas defineeriks imagot kui saatja, objekti, keskkonna ning vastuvõtja vastastikkuste sõnumite käigus tekkiv kujutluspilt. Imago käsitlust ongi pikemas perspektiivis mõtet kasutada ainult eetilise kommunikatsioonijuhtimise tööriistana, kuna vastasel juhul tegeleks suhtekorraldaja sellise pesu pesemisega, mis heal juhul toob tulemuseks, et särk on sellevõrra puhtam kuivõrd suhtekorraldaja enda oma on mustem.
Ebaeetilises käsitluses midagi tehislikku luues on reaalne, et protsessi kordudes ehk erinevate klientide imago loomisel devalveerub samm-sammult suhtekorraldaja tegevus ning tema enda imago, mis loob negatiivse eelarvamuse imago kujundamise suhtes.
Eetilises kommunikatsioonis saab käivitada imago omaniku olemasolevaid väärtusi tulemuslikuma väljenduse abil aktiviseerides vastavad mõjutegurid vastuvõtjate tajus. Samuti võimaldab eetiline kommunikatsioonijuhtimine nii organisatsioonide kui isikute või teenuste/toodete puhul luua võimalusi soovitud imago kujunemisel, aidates jõuda selgemini määratleda tegevuste/sõnumite mõju, et organisatsiooni/inimest/teenust mõistetaks selgemini. Sellega luuakse eeldused soovitud väärtuste omistamist subjektile/objektile, millest siis imago kujundamine saab aluse.
Magistrantide Gross, Linn ja Proosa nägemus imagost:
Imago on subjektiivne uskumuste, ideede ja muljete võrk, mida inimene omab objekti kohta, mis omakorda mõjutab inimese suhtumisi, mis mõjutab ta käitumist. Imago kujunemist mõjutavad teisted osapooled ja inimese kultuuriline taust.
Selle defintisooni koostamisel võtsime aluseks Kotleri (1991), Bouldingi, Bernsteini (1986) ja Vosi (1996) definitsioonid.
Imago on objekti identiteedi ja objekti poolt edastavate sõnumite koosmõjul inimese peas tekkinud kujutluspilt, mis on mõjutatud vastuvõtja eelnevatest kogemustest. Ühel objektil võib olla imagoid lõpmata palju, kuna persooniti tõlgendatakse sõnumeid erinevalt sõltuvalt isiklikest kogemustest. Imago mõjutab intuitsiooni kujunemist, mis kiirendab valikute tegemist.
Rühma (Marit Jänes, Triin Mahlakõiv, Helen Rits) kommentaar tööle “Imago definitsioonid”:
Imago on küllaltki abstraktne mõiste ja selle definitsioon sõltub eesmärkidest ja keskkonnast, kus seda luuakse. Tuli välja, et üks autor võis ka imagot defineerida kahtekümmet erinevat viisi, vastavalt siis eeldatatavast tulemist, mida imago loomine või jagamine võib tuua.
Imago väljundiks on aga igal juhul arvamus või hinnang, mis on sõltuv nii sise- kui väliskeskkonnast. Kokkuvõtvalt järeldab meie grupp, et imago ei saa kunagi seista üksinda, vaid ta tekib koostöös ja areneb vastavalt strateegiale.
Vagla ja liblika näite varal illustreeritud imago definitsioon vääriks täitsa eraldi aplausi! Pipi on oma spungi leidnud. Kui blogi kehatekstis oli juttu spungist, siis imago spunk just seesama vagel/liblikas ongi – väga leidlik.
Imago on midagi mida ei saa käega katsuda, teda ei saa panna riiulisse ega kausta.
Imago on kujutluspilt inimeste peas, inimese nägemus millestki mille kohta ta arvab, et tal on ENDAL kujunenud kindel arusaam ja arvamus.
Oma rühma töösse leidsime meie liikmete peale kokku hulga erinevates kontekstides kasutusel olevaid imago definitsioone: esindatud said nii akadeemilised lähenemised, praktikutele suunatud tekstid kui ka üldkasutatavad internetiallikad. Kokku saime 17 definitsiooni. Kõikide definitsioonide ühise omadusena võib välja tuua, et imago puhul on tegemist millegi inimese peas toimuvaga – tekkiva kujutluspildi, psühholoogilise protsessiga. Loetud definitsioonidest motiveerituna pidasime enda definitsiooni sõnastamisel oluliseks välja tuua imago tekkeprotsessi kahepoolsust – see sõltub nii adressandist kui adressaadist – ning seega ka imago mõjutatavust ja teadliku kujundamise võimalust pikemas perspektiivis.
Seega sõnastaksime meie rühma imago definitsiooni järgmiselt:
Imago on kahepoolses suhtluses tekkiv kujutluspilt, mida läbimõeldud strateegia tulemusena saab teadlikult kujundada.
Inga Jaagus(juht), Virge Tamme, Laura Mallene, Marili Pärtel, Liis Sandre, Jelizaveta Tustanovskaja, Joosep Lassmann, Kristjan Pallav