Ma arvan, et täna on Eesti lugu vaja ka maja sees ehk siin kodus. Meedia eripära, pika talve või ugrimugri iseloomu tõttu on Eesti lugu eesti keeles väg depressiivne. j Noorte inimeste kommentaarid meedias lõpevad tihtigi:mina kolin siit minema, mage maa. Kui me seda depressiivset eneselugu edasi veeretame, siis jääbki tunne, et Eestisse sündimine on häda ja õnnetus. Pole mitte. Väikese riigi inimesed on enamasti hoopis visamad ja töökamad. Kirjutan seda emotsiooni peal, aga küllap on ka uuringuid. Võta või meie koolilaste edu igasugustes mõõduvõtmistes. Ei ole mõttekas vähendada riigi peavara sellega, et meie oma lugu on vinguvas kõneviisis. Seega oleks lugu kodus vaja. Väljapoole lugu aga ei levi (meil pole nii palju raha reklaami alla panna kui roosade graanulitega pesupulbril) kui meie inimesed seda ei räägi. Kui üks tubli eestimaalane oma sõpradele lugu kõneleb, siis võtakse seda oluliselt rohkem tõena kui reklaami. Leidsin täna väga vahva saidi, kus Eestit tutvustavad pildid ootavad vaid tasuta allalaadimist. Võiks ju olla ka internetis sarnased lood. Ja hullu pole midagi, kui lugu kodus ja kodust välja on erinev. Oluline, et poleks vastuoluline.
-
Värsked kommentaarid
Kadi Laane on Eesti lugu, Eesti avatar Airi on Eesti lugu, Eesti avatar Gert on Eesti lugu, Eesti avatar Kristi Raidla on Eesti lugu, Eesti avatar Johannes on Eesti lugu, Eesti avatar Rubriigid
-
Värsked postitused
Ma leian, et eestlased on alati olnud oma päritolu üle uhked ja eestlust ei soovi keegi maha salata. Inimestes on entusiasm olemas ja eestlased on uhked nii oma päritolu kui ka riigi üle. Rahulolematus tekib valdavalt hoopis teistel põhjustel, nagu näiteks rahulolematus valitsusega või valitsuse strateegia/lähenemisega mingile probleemile, rahulolematus majandusliku olukorraga jne…ühesõnaga ma leian, et rahvusluse üle eestlased on uhked. Noortele tuleb seda natukene tutvustada, vanematele meenutada ja mõnedel juhtudel on see vaimustus vaibunud ning see vajab vaid ärgitamist. Minu äranägemise järgi piisav vaid väiksest meeldetuletusest, et inimestes see tunne, et Eesti on üks igati super riik, “pinnale” kergitada ja edasise töö (ehk Eesti “reklaamimise” ja Eesti loo rääkimise) teevad juba inimesed oma initsiatiivil ja suurima rõõmuga. Just sellisel kujul räägitud jutud jõuaks inimesteni, kui inimesed räägivad nn südamest südamesse =).
Raske on muuta kellegi minapilti ja maailmavaadet väljastpoolt, asetades nad passiivse kuulaja rolli. Et positiivne lugu mõjuks, peaksid Eesti-on-mage-maa-noored ilusat lugu ise looma ja jutustama. Esmalt tuleks aga ületada kuristik, mis on tingitud nende eelarvamusest, rahvuse ja kodumaa alahindamisest, negatiivse meediakajastuse mõjust ning kirjutamiseks kuluvast pingutusest. Vaja on vaheplatvormi või silda, mis aitaks kuristiku ületada: olgu selleks kas või nimelise toetuse avaldamine ettevõtmisele märgata Eestimaal rohkem head. Oluline on, et Eesti loo jutustamine ei jääks väikse seltskonna meelelahutuseks. Nii poleks sellest kasu. Eesti lugu peab olema meie kõigi lugu.
Sander Salvet
Tõsi see on, et positiivne Eesti lugu peab alguse saama eestlastest enestest ning uhkest enda päritolu teadvustamisest. Sest kui ainus, mis väljapoole kiiratakse on rahulolematus oma rahvusidentiteediga, ei jää ka välismaalastele Eestist muljet kui Superriigist.
Miks on see nii, et Eestit külastavad igal aastal väga paljud turistid ja lahkuvad siit positiivsete emotsioonidega, kuid eestlased ise oma maad ei väärtusta? Või kui väärtustavad, siis vähesed ja see ei suuda üle trumbata suurt enamust? Negatiivsed mõtted levivad ikka kaugemale kui positiivsed, aga kui positiivseid jagada rohkem ja kõlavamal häälel kui seni, võetakse ka neid kuulda.
Ma usun, et iga eestlane teab, mis on Eestis head. Iga eestlane armastab pikka ja valget jaaniööd, suvel Lõuna-Eestisse sõitmist ja talvel Otepää metsades suusatamist, mõistab öise Tallinna lummust jne. Aga selle ilu sees pidev viibimine paneb unustama, kui tähtis ja kaunis see kõik on. Kaob tõeline eestlase ja eestluse tunne.
Mõni asi suudab aga tõelise tunde jälle esile kergitada. Näiteks laulupidu või Jaan Tätte muusika looduskaunis kohas. Või pisut külm ja vetikane, aga ometi nii tuttav ja kauaigatsetud merevesi. Või Alo Mattiseni laulud ja Tõnis Mägi oma kähiseva häälega. Siis tekib jälle uhke ja soe tunne. Tuttav tunne. Et mina olengi Eestlane suure tähega.
Ma arvan, et igale eestlasele on vaja meenutada, mis on Eestis vaatamis-, kuulamis- ja tunnetamisväärset. Et igal eestlasel tekiks tunne, et on hea olla eestlane. Ja rõhutada ka seda, kui oluline on positiivset emotsiooni jagada. Kui oluline on jagada seda, kui tunned uhkust oma rahvuse üle. Sest siis sõna levib ja jõuab ka teisteni. Ja Eestist välja.
Mulle meeldib ikak vahepeal öelda naljaka pooleks kriitiliselt, et meie Eestlased oleme töökas talurahvas, kes ei püüa olukorda parandada, vaid lepib sellega ning siis teeb igati maha seda. Tänapäeva noortele tuleb suur mõjutus uuest meediast ning nähakse oma ”ideaal riiki” ning hakatakse kiruma, miks Eesti selline pole. Luues tõeliselt värvika ja kaasahaarava Eesti loo, läheks seegi loomulikult kohe uude meediasse ning ehk tekiks ka arusaam, et Eestil pole tegelikult nii väga viga midagi. Meil on alati pöörane suvi ning meeleolukas talv täis erinevat meelelahtust. Tuleb lihtsalt enda jaoks elu ise põnevaks teha siin Eestis. Uue Eesti looga saaks inimesed ehk sellest ka aru.
„Noorte inimeste kommentaarid meedias lõpevad tihtigi: mina kolin siit minema, mage maa.“ Selles mõttes, et kui mingil kindlal protsendil noortest on selline arvamus, siis las lähevad. Las rändavad maailmas ringi. Las näevad, milline see elu väljaspool Eestit on. Ja võib-olla, kui on piisavalt kaua võõrsil oldud; kui on piisaval määral kogetud, et rikkaks ja kuulsaks saamisega ei ole teistes riikides sugugi lihtsamad lood; kui on piisavalt palju enda elu ja kodumaa üle järele mõeldud, siis mõistetakse (kordan: võib-olla), et tegelikult on Eesti ikka suhteliselt tore koht elamiseks.
Millegi tähtsusest saadakse ju tavaliselt (no võib-olla mitte tavaliselt) aru siis, kui seda enam ei ole.
Tulemuseks, kui need mitte patriootlikud noored digi-muutuvad patriootlikeks (kordan uuesti; võib-olla), võivad olles mitmekesised ja kogemuslikud ja otseloomulikult positiivsed Eesti lood. „Miks ma armastan Eesti riiki“, „Eesti juures meeldib mulle kõige rohkem . . .“ jne. Ja nii edasi.
„Kui üks tubli eestimaalane oma sõpradele lugu kõneleb, siis võetakse seda oluliselt rohkem tõena kui reklaami.“ Just nimelt; niimoodi toimuks ka ju sellise veebilehe reklaamimine; seda nii eestlaste endi vahel, kui ka teistele rahvustele näitamiseks. Eesti avatar.
PS. Ja kui keegi tahab mulle nüüd ette visata selle ütluse, et tark õpib teiste vigadest või mida iganes, siis alati ei saa ju teiste järgi toimida; mõnda asja peab ka ise kogema.
Luua enda väikse ja armsa Eesti lugu, ning seda teiste eestlaste ning mitteeestlastega jagada-on hea, et sellele on viimasel ajal hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Samas kardan ma, nagu paljud eelkõnelejadki, et seda ühte ja oma „meie lugu“ on rakse leida, kuna lugusid ja nägemusi „meie“ Eestist on täpselt nii palju kui on eestlasi ja võib-olla rohkemgi veel. Õnneks ei olegi meil enda lugu vaja kaugelt otsida. Meil on ju kõik olemas, et võiksime ennast uhke ja tubli rahvana tunda. Nagu Kärt eelpool mainis tuleb meile seda lihtsalt meelde tuletada.
Aune Past ütles ühes enda loengus, et eestlaseks olemine ei tähenda sünnitraumat. Sellest peame aga meie, eestlased, kõigepealt aru saama. Ei ole ju vaja alati kergema vastupanu teed minna ning valitsust ja kogu Eesti elu enda ebaõnnestumistes süüdistada. Selline suhtumine saadab ka ülejäänud maailmale sõnumi, nagu eestased ei armasta isegi enda riiki. Aga see ei ole ju tegelikult nii…
Me peaksime olema uhked selle üle, et eestlased oleme. Me peaksime tänulikud olema enda esivanematele, tänu kellele elame me täna vabadena. Meil on nii palju mille üle uhke ja tänulik olla. Üks enda riiki armastav eestlane ongi kõige parem vahend Eesti loo jutustamiseks. Ning see, et inimene enda riiki armastab räägib juba riigist nii mõndagi. Jutustagem siis enda Eestist sellisena nagu ta meie jaoks on- ilus, kodune, rahulik, ning maailma mõnusaim paik elamiseks!!!
Mina armastan Eestit ja mul on au olla eestlane. Sellele peaksid tihedamini mõtlema kõik eestlased. Nii tekib suurem ühtsustunne ja soov Eesti lugu edasi rääkida!
PS! Laias maailmas on mõne eestlasega kokkujuhtumine nagu lotovõit, juba ainuüksi see teeb meid erilisteks:)
Küsitlus Ameerikas: What is Estonia?
Üks vastustest: „A sandwich?“
Seni on Eesti lugu rääkinud eestlastest ja eestlusest, sellest kuidas oleme kõigist raskustest hoolimata püsima jäänud, kuidas meid on „kiusanud“ küll sakslased, küll Nõukogude Liit, kuidas me oleme moodustanud inimketi oma riigi nimel, kaitsnud teletorni ja seeläbi suutnud end kehtestada. 19 aastat tagasi oli just see meie võimas Eesti lugu, mida kõik rääkisid. Siis see toimis. Aastal 2010 see paraku noori enam kodus ei hoia. Küllap mängivad siinkohal rolli arenenud välissuhted, mis on võimaldanud meil üha lihtsamini järgida kosmopoliitsuse trendi, kuid veel enam, aina rohkem esiletõusev individualism – üks ühe eest ja kõik iseenda eest vastukaaluks ideaalile üks kõigi ja kõik ühe eest.
Selline oli küll meie ajalugu ja seda ei muuda miski, kuid me ei saa end lõpmatuseni mineviku kaudu identifitseerida. Tundub justkui järgiksime kohati Eesti popmuusika eeskuju: „90ndatel see toimis, miks ei peaks see nüüd toimima“ (vabandan nende ees, kes tundsid end puudutatuna). Karm tõde: noortele inimestele ei lähe see, mis toimus enne nende aja arvamist eriti peale, sest nende emotsioonid selle aja sündmustest on kunstlikud, moodutatud neile räägitud lugude põhjal. Veel ainult laulupeo aegu on tunda seda ühtekuuluvustunnet, millega vabadus sai kätte võideldud. Laulupidu on ainus Eesti üritus, mis annab ka neile, kes eelmainitud sündmuste ajal veel ei eksiteerinud selle vau-efekti/uhkustunde enda riigi üle, mida ongi enne enda teistele riikidele kuvamist hädasti vaja. Meil on vaja, et meie oma inimesed usuksid Eestisse. Just sel hetkel kui oleme selle saavutanud, saame hakata ka teistele enda lugu rääkima. Seejuures mitte ainult ühte kindlat Eesti lugu, vaid meie kõigi Eesti lugu.
Niisiis soovitaksin korraldada rohkem selliseid laiahaardelisi rahvuslikke üritusi nagu laulupidu ja ka blogi idee polnud paha.
Mind huvitab hoopis väga see, miks on levinud arvamus, et eestlased oma kodumaad ei väärtusta? Olen nõus, et paljudes meediaportaalides(delfi, elu24 jne) kommentaariumeid lugedes võib tõesti jääda selline mulje, kuid kui usutav see on? Enda kogemusest tundub mulle, et eestlased väärtustavad oma maad küll, lihtsalt aeg-ajalt tundub rohi mujal rohelisem, kuid kindlasti ei ole see probleem, mis esineb vaid Eesti riigipiiride sees.
Samas on kindlasti väga oluline Eesti loo väljakujunemist mõistusega suunata, kuna globaliseeruvas maailmas muutub kodumaa noortele aina vähemoluliseks. Tänapäeval on ju võimalik õppida ja töötada ilma suuremate takistusteta välismaal. Samas on siin minu arvates kaks asja, millele tähelepanu pöörata: 1. Noori, kes lähevad välismaale end avastama või kuna nad on tüdinenud siinsest kliimas( nt suur hulk Eesti noori, kes Austraalias töötavad ja elavad), ei saa panna positiivse Eesti loo kujundamisega siia jääma- neil on lahkumiseks põhjused, mida üldsuse ümbermeelestamisega muuta ei saa. 2. Positiivsem Eesti lugu on vajalik selleks, et need noored, kes lahkuvad siit kuna ” Eestis saadav haridus ei ole midagi väärt” ja ” Mul ei ole siin konnatiigis mingit tulevikku” muudaksid oma mõtlemist ja usuksid kodumaal pakutavasse.
Mina arvan, et positiivsem Eesti Lugu saab hakata tekkima siis, kui meedias ei toimu enam pidevat kodanike eneseusu õõnestamist. Samas on väga vähetõenäoline, et midagi selles vallas muutub. Seetõttu olengi suuresti nõus sellega, mida teiegi enda postituses välja toote- tuleb pisikeste sammudega eesmärgi suunas liikuda, olgu selleks siis looduspiltidega fotosait või lihtsalt ise kodumaale parema hinnangu andmine.
Hiljuti nägin Facebookis gruppi, kus järjest loetletakse omadusi, mille järgi saada teada, et oled eestlane. Kõigepealt arvasin, et tegu on mõne välismaalase naljaga, kuid grupi eestvedajaks osutus Tartu Ülikooli õppejõud Rein Jüriado. Täiesti eestlane ja haritud pealekauba. Lugesin kõik siiani postitatud 140+ omadust läbi ning tundsin tõelist rõõmu selle üle, et olen eestlane, (11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”; 13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you; 34. Sour cream tastes good with everything). See on facebookis ka esimene grupp, mis sõna “Estonia” otsingu peale ette tuleb. Mis mulje see meist jätab? Armastame oma veidrusi ega karda iseenda üle nalja teha, sest just need teevad meid omapäraseks. Meie keel ja kultuur ei ole kindlasti häbenemiseks ning seda ei tea tegelikult kasvõi alateadlikult mitte ainult meie ise, vaid ka ükskõik missugune välismaalane, kes meiega kunagi kokku puutunud on. Eestlane olla ei ole masendav, pigem naljakas. Ja naerda on vaja.
http://www.facebook.com/search/?q=estonia&init=quick#!/group.php?gid=7356568595&ref=search&sid=100000006939989.1786774787..1
Eesti lugu kõlab muidugi ilusti. Selline positiivne aruka ja tööka Eesti lugu. Aga mis kasu meil reaalselt ühest loost võiks olla? Ei tasu ju arvata, et need noored, kes tahavad välismaale minna, teevad seda, kuna eestlaste endi hulgas levib lugu depressiivsest maast. Või juhul kui keegi peaks selle pärast tahtma siit ära minna, pole tõenäoliselt tegu piisavalt peavara omava inimesega. Ja las ta liis lähebki siit ära, eriti veel kui mujal on parem. Tore ju kui keegi leiab välismaal õnne, peaasi et üldse leidis. Ja kui tal niikuinii peavara kuigivõrd ei olnud, siis mis seal ikka muretseda.
Tõenäolisem on aga, et inimeste rahulolematus tuleneb mingitest elulistest faktoritest, mis neid rõhuvad. Näiteks nagu väike palk ja hall ilm. Need on rohkem faktid, kui vinguva loomuse vaimusünnitised. See on täitsa kindel, et ilm mõjutab meeleolu. Ja tundlikule inimesele võib tõesti olla kasulikum päikesepaiste alla kolida, kus muremõtted äkki vähem pähe tikuvad. See on tõsi jah, et töökaid ja tarku inimesi on meil palju. Aga eks nad teavad isegi, milline meie riik on, kõige oma maavärinavaba asukoha ja ilusa loodusega.
Väikese kultuurilise väärtusega meie Eesti lugu võib-olla siiski oleks, umbes nagu loosung “Welcome to Estonia”, või Kalevipoeg. Seetõttu võiks meie tugevad küljed kirja panna küll. Aga tegelikult ei mõjuta sellised asjad ju inimesi kuigi tugevalt.
Ja ikkagi, ma usun, et kes vähegi sügavamalt sellele teemale mõtleb, ei arva, et siia sündimine on õnnetus. See, kui inimesed kipuvad välismaale õppima, ja ka elama, on minu arust suurema kardinaalsusastmega probleem, mis väikeriigil on üsna paratamatu.
Aga siiski, et süda oleks rahul, võiks tõesti levitada kõiksugu positiivsed jutte meie Eesti, ja kõige kohta, mida siin on head. Kui seda piisava järjekindlusega sisendada, äkki tõesti leidub keegi, kes just selle psühholoogilise nõksu pärast siia jääb.
Elan praegu Islandil (olen siin mitte sellepärast, et tahtsin Eestist välja kolida) ning huvitav on just islandlaste suhtumine oma riiki. Väga paljud inimesed ei ole sel majanduskriisi ajal valitusega rahul, kuid see üldse ei puutu nende kodumaa suhtumisse. Nad armastavad oma kodumaad (nagu ka paljud eestlased), nad on väga väike rahvas (300 000 inimest), nad on väga uhked oma keele üle (seda räägib vaid 0,3 miljonit inimest) ning nad ALATI räägivad lugusid Islandist ning sellest, mis on siin teistmoodi. Ehk minu arvates ka eestlased peavad rääkima sellest, kuidas Eesti erineb teistest riikidest ja pöörama tähelepanu nende “pisiasjadele” mis puudutavad tavaliste inimeste (ka taluinimeste) igapäevaelu (sellest peaks ka ajalehtedes kirjutama). Kui me räägime ainult positiivsetest asjadest, siis see võib kõlada nagu propaganda, aga kui räägime sellest, et mis on Eestis teistmoodi ja mida te ei leia kuskil teises maailma riigis, siis minu meelest see mõjuks palju efektiivsemalt nii välismaalastele, kui ka noortele inimestele. Ja veel ma usun, et eestlased peaksid olema nö kollektiivsemad, kahju et Laulupidu toimub ainult korra nelja aasta jooksul – selliseid üritusi mis tooks eestlasi koos, peaks olema rohkem, kuigi nad ei pea olema sama mastaapsed nagu Laulupidu. (ja vabandan oma stilistika eest, emakeel on vene keel. Kuigi ma ei saa nimetada end päriseestlaseks, ei mõjuta see üldse armastust ja uhkust oma kodumaa üle
Sõitsin mõne päeva eest Tartust bussiga Tallinna ning võtsin istet ühe kauni tütarlapse kõrval, samal ajal mõeldes, et küll nad on meil siin ikka ilusad. Õige pea asus ta telefoni teel kellegiga jutustama, kuid ta ei teinud seda mitte eesti keeles, vaid soravas rootsi keeles. Ma pärisin temalt selle kohta ning me jätkasime rääkimist kogu ülejäänud sõidu vältel.
Tüdruk oli küll eestlane, aga ta õppis ja elas Rootsis. Selle vastu ei olnud mul loomulikult midagi, arendab ennast mujal, miks mitte, kuid väikse pettumuse osaliseks sain ma küll. Tõesti, fakt, et ennist oli telefonitsi tema vestluspartneriks ta elukaaslane, mõjus natukene kurvalt, kuid see polnud see. Pettumuse tõi esile tema vastus küsimusele, kus talle siis rohkem meeldib, kas Eestis või Rootsis.
Talle meeldis Rootsis rohkem ning ta jääb tõenäoliselt sinna edasi. Eesti oli talle see maa, kus vahetevahel külastada Lõuna-Eesti vanaema ning muljetada elust viimaste alles jäänud parimate sõbrannadega. Ma proovisin talt küll välja pinnida mingit kahtluse või kõhkluse raasukest, kuid ei miskit. Tüdruk läks välismaale, nägi välismaad ja otsustas ka sinna jääda.
See mõjus mulle hirmutavalt, kuna ma ise olen ka tugevalt seda meelt, et maailm ei piirdu ainult sellega siin Liivi lahe ja Peipsi järve vahel. Igaüks peaks proovima seda välismaist kogemust, sest see rikastab meid ohtralt, kuid maadeavastaja ei tohiks võõrsil kadunuks jääda. Kas mind võib oodata ees selle tüdruku omaga sarnane meelemuutus?
Mul ei ole palju öelda selle loo moraaliks. Need, kes kavatsevad truult oma leiba Eestis kasvatada, jätkavad selle tegemist nii või naa. Leib maitseb hea ja selle kõrvale räägitakse üks tore eesti keelne lugu. Aga kui lugu räägitakse võõrastele kõrvadele võõras keeles võõral maal?
Siis on see lugu samaväärselt tore, sest oma sünnimaast on südametu midagi halba rääkida. Kui me räägime Eesti loost, siis ei ole selle ainukeseks eesmärgiks noorte siin paigal hoidmine, vaid üleüldse Eesti tutvustamine meie sõpradele. Ning seda teevad eelkõige ning vahetult need, kelle otsust me paistame taunivat ja kes on siit lahkunud. Isegi on võimalik, et me peaksime neile natuke rohkem tunnustust avaldama, kui me seda seni teinud oleme.
Tüdruk bussist soovis mulle head teed.
Olen suuremalt jaolt seda meelt, et lugude rääkimine on tore tegevus, kuid suurte sõnade taga peaks ka midagi käega katsutavat olema. Eesti lugu peaks olema selline, mis lisaks heldimuspisarale silmas toetuks ka millelegi reaalsele. Aga millele? Ilm on kehv, raha ei ole, valitsus ei tee mitte midagi, Eurovisionile sõidab kehv laul (sest hoopis liibuvates pükstes kodanik oli nii nummi ja lugu professionaalne!?!) ja üleüldse kõik on lollid ja nõmedad. Tüüpiline teema Õhtulehe, Postimehe ja Delfi veebiväljaannete kommentaariumites. Kui neid sadu ja tuhandeid kommentaare tõsimeelselt võtta, võiks ilma pikema jututa minna lennupiletit või nöörijuppi ostma. Siiski ma loodan, et tegmist on pisikese osaga kaaskannatajatest. Eelnimetatud meediakeskkondades on suuremas osas tegemist ilmselgelt kliiniliste probleemidega. Paraku on see aga toon, mis meediast välja paistab ja kostab. Igasugused harimatud ja tihti ka haritud tatipritsid plätserdavad ka natuke selgema silmavaate ja mõttemaailmaga inimeste ilmapilti. Loomulikult on palju asju siin noores riigis mäda. Mõnes valdkonnas oleme lapsekingades, mõnes lõpetati just nõidade põletamine ja mõnes alles seatakse tuleaset valmis… Aga kõik ei ole ju nii hull! Selleks, et mingit Eesti lugu looma hakata, tuleb ehitusplatsil ruumi teha. Kõigepealt meediaruum puhtaks, siis vaatame edasi.
Kui kuulata Eesti väiksusest tingitud madala konkurentsivõime ja konnatiigi jutte, siis paistab, et mr Hurda unistus vaimusuuruse saavutamisest, ei ole veel täide läinud. Need nö negatiivsed näitajad on minu arvates Eesti kõige suuremad plussid. Natuke ettevõtlikkust, natuke õnne, natuke annet, natuke raha ja häid koostööpartnereid – kõik on võimalik. Just kompaktsus on võtmesõna. Eestlased ise peaksid seda kõigi võimaluste maad endile rohkem teadvustama. Nägema ka uut võimalust, mitte ainult kaotatut. Kui Eesti jääb väikseks, saab alati oma ettevõtmistes piire ületada, aga kust osatakse viriseda, kui pole isegi mitte proovitud?
Aktuaalne on ka noorte välismaale liikumise häda. Pseudoprobleem. Nõustun Jaak Aaviksoo mõttekäiguga ühest intervjuust, kus temagi noorte ringirändamist soosis. Mida rohkem inimesed ringi reisivad ja maailma näevad, seda avatumad ja sallivamad nad on. Mida avatumad ja sallivamad on inimesed, seda vähem on vihkamist, tapmist ja sõdasid. Ilmselt kehtib see ka vaimsel ja verbaalsel tasandil. Kui noor eestlane maailma ei näe ja/või ennast ei hari, siis võibki ta aegade lõpuni jääda selleks 700 aastat orjaööd kannatanud kavalaks ja töökaks talupojaks, kes mõisahärrale küll krutski vahel ära viskab, kuid hiljem ikka üle turja saab.
Inimeste seisundid on mitmes mõttes erinevad. Seetõttu ongi minul siin soojas toas arvutitaga maru lihtne targutada Eestist kui kõigi võimaluste maast, samal ajal kui mõni just töö kaotanud pereisa-perenaine nuputab, kuidas arveid maksta ja oma nelja last toita. Absoluutset tõde selles vallas ei ole. Mis on ühele õige lugu, on teisele vale.
Klišeeline argitõde, et muutmine algab iseendast. Leian, et Eesti (inimeste) lugu võiks olla võimaluste loomine ja kasutamine. Ka seal, kus neid ei paista.
Tulin just reisilt Mailisiast. Inimesed seal erinevad meie omadest kardinaalselt, kohati natuke liiga pealetükkivad, kuid siiski soojad. Iga teine esitas seal meile küsimuse, kust me pärit oleme. Saadeks vastuseks Eestist, teadsid vaid paar üksikut kus see umbes olla võiks. Seletasime siis, et Soome lähedal, selle peale teadsid kõik öelda: “Aaaa, it’s cold there…”. Sellist vastust saime küll päevas 5 korda ja lõpuks üks meie reisikaaslastest ütles midagi väga armsat: “Yes, it’s cold there, but we are warm inside”.
Ja tõepoolest, meil sajab peaaegu igapäeva midagi taevast alla, soojust ja päikest käime hankimas lõunamaades, kuid sellest hoolimata on eestalased soojad ja hoolivad inimesed. Päikesepuhkusel on tore olla, kuid koju tagasi tulla on veel mõnusam. Lükkaksin ka ümber väite, et eestlane ei ole oma rahvuse üle uhke. Eestlane on küll kinnine ja omaette hoidev, eestlasele meeldib tihti rutiin, eestlane on tagasihoidlik. Kuid kui on vaja midagi suurt ette võtta ja näidata uhkust oma riigi ja rahvuse üle, on eestlane väga visa ja võimas. Siin võib näidetena tuua laulva revolutsiooni, Balti keti ja kasvõi hiljutise öölaulupeo. Iga eestlane, kes öölaulupeost osa võttis, teab, kui uhke on olla eestlane! Meie meeliülendavad laulupeod on ka Eesti lugu!!!