Ma olen kindel, et on väga asjalikke lugude jutustamist erinevatel saitidel. Ise ka avastasin kenad pildid, mis tasuta alla laadida. Kui me sotsiaalse folkoori kaudu asja käima lükkame, küllap asi suurena jõuab ka asjakohase portaali loomiseni, kuhu võiks postitada oma lugusid, olgu need siis pealegi reklaamimaigulised näiteks turismitalus, aga kui on kuulatavad ja sa tahad neid edasi rääkida, siis ongi hea lugu. Loo loomisele kutsudes tegelikult kutsun tänapäevast rahvaluulet otsima, looma ja koguma.
-
Värsked kommentaarid
Kadi Laane on Eesti lugu, Eesti avatar Airi on Eesti lugu, Eesti avatar Gert on Eesti lugu, Eesti avatar Kristi Raidla on Eesti lugu, Eesti avatar Johannes on Eesti lugu, Eesti avatar Rubriigid
-
Värsked postitused
Arvan, et seda sorti lugusid võiks olla meil paljudel rääkida. Minu meelest üks Eesti lugusid on see, et see on üks suur vastuolude maa ja tänu sellele ongi huvitav!
Paar näidet:
Olin parajasti ajateenija ning koju puhkusele tulnud, kui istusime isa ning paari peretuttavast meesterahvaga saunas. Nagu ikka läks jutt sellele, et kuidas siis Eesti sõjaväes asjad ka käivad, et meil vene kroonus omal ajal oli nii ja nii. Siis jõudsime ühel hetkel tõdemuseni, et meie pere mehed on teeninud kolme erineva riigi armees – mina eesti, isa nõukogude ning tema isa sõja ajal saksa armees.
Mida on rootslastel sellele vastu panna! 100 aastat rahu, ehk ühiskondlikus mõttes totaalne igavus nagu üks tuttav kunagi ütles – muidu tore maa, aga kole igav on nii et üle paari nädala ei pea vastu. Meil kui muud ei juhtu, läheb kasvõi buss katki ja lööb päevaplaani segi. Põnev! Rootsis seda kunagi ei ole, neil on uuemad bussid.
Ühtlasi jäime töökaaslasega arutama, et miks Eestis on maailma kõige ilusamad naised. (nii ei arva mitte ainult eestlased vaid paljud välismaalased, kes Eestis käinud) Aga selle pärast, et aegade jooksul on sellelt maalapilt üle käinud ju nii venelased, rootslased, poolakad, sakslased. Ning parema osa geenidest oleme nendelt kokku kogunud.
ja oi, kus ma nõustun selle viimase väitega
…sain ka seda ise avalikult mõni aeg tagasi Tõehetke saates välja kuulutada – Kõik Eesti naised on ilusad ja just tänu meie varieeruvatele ajutiselt resudeeruvatele võõramaalastele, kes ajaloo vältel ainult parima meie geenidesse mälestuseks on jätnud!! Samuti leian, et see sama varieeruvus on jätnud hea arengu alge sotsiaalsetesse protsessidesse. Küll on ka seda küünilisust ja omakasupüüet, kuid tänu meie osavale oskusele kõigi teistega maailmas läbi saada, oleme väikse riigina suurelt kaardile jäädvustatud. Me muudkui areneme, sest oleme saanud võimaluse tundma õppida teisi kultuure, inimloomusi, eelistusi, lihtsalt inimesi. Welcome To Estonia 
Mulle meeldis Tartu noorte idee autahvlist (http://www.tartupostimees.ee/?id=80677), mis küll mingitel põhjustel katki jäi, kuid idee iseenesest oli suurepärane: võimalus tunnustada ja kiita kaas-eestlasi heade tegude eest…
Kui Eesti Loo portaal kord teoks saab võiks seal kindlasti olla midagi autahvli sarnast, kus saaksime tunnustada ja teistelegi tuttavaks teha oma kaasaegseid rahvaluuletajaid või kirjutada, kuidas üks eestlane teisele head on teinud. Eestlane on juba kord selline, et igaüks enda lugu kõnelema ei lähe, kuid kui mõni teine teda märkab, teeb südame soojaks küll…
Kirjutan ühe seiga enda elust, mis paneb ehk ka teisi mõtisklema Eesti loo üle…
Umbes kuus aastat tagasi tutvusin Leigo talus pulmas olles (pulm oli “rahvusvaheline”) ühe Saksa vanahärraga. Ta on Eestis sündinud, kuid siit koos vanematega juba enne sõda Saksamaale rännanud. Tänu sugulussidemetele peigmehega (kes abiellus eestlannaga) oli tal taas võimalus tulla Eestisse, oma sünnimaale. Meie vahel tekkis väga sümpaatne suhe- nüüdseks on ta igal suvel planeerinud oma elust ühe kuu Eestis veeta. Tema vanemad olid elanud Pärnus ja seega tunneb ta just selle linna vastu erilist sümpaatiat. See võis olla kolmandal suvel, kui ta oli Eestis ning vaatamata “kehvadele suusailmadele”2 nädalat Pärnus paikne olnud, kui tundsin huvi miks ta ikka ja jälle Pärnut eelistab ja pealegi on ta seal peaaegu kõike näinud ja igat nurgatagust pildistanud (andku pärnakad mulle andeks, aga ise püüan meie suvepealinna suvel igal võimalusel vältida, sest tänavatel voogavad vaid soome turistide hordid..)? Ta mõtiskles hetkeks ja vastas:” Teie, eestlased ei näe seda, mida mina…sellel linnal on eriline hõng, mida pole võimalik sõnades kirjeldada…puumajad mis on säilinud, räägivad erilist lugu inimestest kes need on ehitanud või elavad nendes praegu…isegi kassid nende majade treppidel on erilised…” just nii ta ennast väljendas. Minu küsimusele “Oled sa Eestisse armunud?” vastas ta jaatavalt…see pani mind mõtlema, et tal võib olla ongi õigus- see mis kohalikule tundub nii tavapärane, et ei pane isegi mitte pead keerama, ongi osa meie loost…
Käisin tal Saksamaal külas sügisel,peale meie jutuajamist. Tema väikeses kodulinnas on kõik kõigiga tuttavad. Igasse poodi ja kohvikusse sisenedes tutvustas ta mind omanikele:”Minu sõbranna Eestist!” Ma olin nii uhke ja õnnelik! Saksamaa ühe pisikese linna inimesed teadsid tänu onu Svenile,kus on Eesti ja et selles riigis ON midagi erilist…
Eesti lugu võib ju koosneda paljudest väikestest kildudest, mis kokku moodustavad terviku. Kuid just nende kildude märkamisel oleme ise ehk vahel tähelepanematud ja otsime korraga midagi “suurt”ja otsekohe silmatorkavat? Meist (ka kui riigist) teatakse alati mingit lugu…kui see on positiivne, siis läheb meil hästi!
Päikest kõigile!
“Loo loomisele kutsudes tegelikult kutsun tänapäevast rahvaluulet otsima, looma ja koguma.”
Aune Past
Ma hakkasin mõtlema, mida mõista tänapäevase rahvaluule all? Küünilise ideena tärkas pähe laulurida: ” mul on bemmil uued kummid”. Mulle tundub, et selline “folkloor” on paljudele eestlastele paljugi lähedasem kui Kalevipoeg.
Sellest võik järeldada, et Eesti lugu peab jääma eestlastele lähedaseks, mida just meie mõistame, sest kui meie sellest aru ei saa siis teised ammugi mitte. Kreutzwald käis lihtsate inimeste käest luulet kogumas, ning sellest loodud lugu on jäänud meist praegusesks kaugeks. Kalevipoeg tähendab praeguseks paljude jaoks ainult Eno Raua mõnekümne lehelist ümberjutustust, kuna originaal jääb kaugeks.
Mis siis on tänapäeva rahvaluule, millest Eesti lugu luua? Minu arust peaks vastama kõigepealt sellele küsimusele ja siis oleks aeg edasi liikuda.
kas ei ole sõna “rahvaluule” vanaks jäänud?
Minu arust peaks ka Eesti lugu koosnema kildudest, mainekujundus on siiski pikaajaline protsess.
Lõppu lisan ka väikse loo, mis näitab, et meie loo loomine toimub kogu aeg.
Minu õde käis eelmine suvi Nikaraaguas. Vaene ja kõrvaline riik Kesk-Ameerikas, kus ta kohtas täiesti kõrvalises väikses linnakeses eestlasi, toredat sõpruskonda, kes pidasid seal edukat hotelli. Kas mitte need eestlased ei ole selles väikses linnakeses loonud meist kuvandi kui väiksest, aga edumeelsest ning edasipüüdlikust rahvast?
Väike kild meie loost ongi loodud.
Tänapäeva rahvaluule võikski olla ettevõtlike eestlaste eduloo kogumik. Võiks kirjutada lugusid toredatest Eesti inimestest, kes on kas välismaal või kodumaal midagi korda saatnud. Ma arvan, et paljud teavad veel taolisi eestlaste sõpruskondi nagu seal Nikaraaguas (ise tean sellist community’t Costa Rical). Asukoht pole oluline, vaid nende lugu ja sõnum.
Avatari loomisel hoiataksin klišeede eest, mida minu arvates liiga palju kasutatakse. Jah, meil on tõesti ilus vanalinn Tallinnas, aga neid turistlikke “vanalinnapäevasid” on juba kõvasti üle küllastumispunkti korraldatud. Selle asemel, et oma paarist-kolmest ajalootriumfist kümne küünega kinni hoida, võiks hoopis keskenduda olevikule ja nendele Eesti inimestele ja üritustele, kes PRAEGU midagi võimsat teevad. Ükskõik kas mastaabilt või sisult võimsat:-)
Olen eestlaste juures täheldanud üht huvitavat tendentsi. Kui jalutada tänaval, on igaüks justkui iseenese ja mitte kellegi teise eest väljas. Kõik nokitsevad omaette ja rongis istutakse kõik tühjad pingiread enne täis, kui hakatakse kellegi teise kõrvale ronima.
Aga kui on tarvis võtta osa massiüritusest nagu laulu- ja tantsupidu või kaasa elada olümpiamängudele, on eestlane kohe valmis kokku kuuluma ja üheskoos lippe lehvitama. Või kui mõni rahvas teeb meile liiga, on eestlane valmis oma rahvast kaitsma. Ta ütleb kohe, et see ja see on halb ja mis ta tuleb siia meie õuele kakerdama. Ja ta ütleb seda seepärast, et sisimas ta ikkagi hoolib oma konnatiigist, olgugi et ta võib-olla tahaks välismaale õppima minna…
Eestlane tõepoolest armastab oma kodukohta, aga põhjaeurooplasena ei pruugi ta oma tundeid avalikult välja öelda ja näidata.
Vot selline imetabane olevus on eestlane!
Nõustun Mehise ja Daisyga, et just mõõdutundetu segunemine võõrvallutajatega on meie rahva nii ilusaks ja targaks muutnud. See ei pea aga jääma vaid minevikku, sama valemit saab edukalt kasutada ka tänases päevas.
Eesti avatari luues pole mõtet jalgratast leiutada: selle alged on ammu olemas ning pea liiva alla peitmise asemel võiks selle julgelt oma vankri ette rakendada. Kui eduka avatari peamiseks eesmärgiks on siia võimalikult palju turiste meelitada, siis tuleb minna kindla peale. Ei huvita kedagi meie vanalinn, turismitaludest või Suurest Munamäest rääkimata. Hordid toovad Eestisse kaks präänikut: prostitutsioon ja odav alkohol. Esimene tuleks viivitamatult legaliseerida, teise puhul aktsiisidega rahulikumalt võtta. Siis hakkavad lood end ise jutustama.
Minu jaoks isiklikult seostubki Eesti lugu ajastuga, milles olen küll elanud, kuid mida vanuse tõttu õigesti hinnata ei osanud: 90ndate ultraliberaalne riik, kus igas kolmandas kesklinna trepikojas tegutses usin bordell ja keset ööd võis kioskist viina osta. Öine alkoholimüügipiirang ja muud stalinistlikud võimuliialdused on selle kõik muidugi peaaegu hävitanud, aga õrn unistus jääb.
Alleaa:)
Minule on silma jäänud Eesti Rahva Muuseumi projekt, mille raames kutsutakse inimesi rääkima oma lugu (http://130876.edicypages.com/et). See ei ole küll niivõrd üldine, kuid annab inimestele suurepärase võimaluse jutustada oma individuaalne nägemus Eesti loost.
Suure tõenäosusega jääb ürituse mastaap küllaltki kitsaks, kuid idee on iseenesest väga hea. On veenev, et niivõrd pika traditsiooniga ning igati austatud institutsioon paneb õla alla võimalusele, et iga eestlane võib oma loo Eestist interpreteerida just sellisel viisil, nagu ta soovib. Asja teeb eriti huvitavaks minu meelest see, et oma nägemust saab edasi anda just visuaalse poolega, mis internetis vast nii edukas poleks.
Seoses selle projektiga tekkis ka mul mõte, kuidas oma Eesti lugu rääkida. Mina rajaksin oma näituse E. Hemingway ütlusele, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Millised võiksid olla nende lood? Kui suur on nende roll Eesti mainekujunduses koduriigist väljaspool? Miks mitte lasta oma lugu rääkida neil, kes igapäevaselt siin ei viibi, kuid kes peavad Eestit siiski oma kodumaaks.
Maailmas ringi rännates ja kohalike inimestega suheldes ja vastates tüüpküsimusele- Where are you from?- From Estonia.. olen küsijatelt vastuseks saanud väga erinevaid ja ootamatuid vastuseid. Enamik ei tea Eestist siiski midagi. Ameerikas kahtlustatakse, et Estonia on sealne osariik, kuid üldjuhul kiputakse siiski Venemaaga seostama. Samuti küsiti veel 7. aastat tagasi Ameerikas, kas ma oskan TV-pulti kasutada:) Ühesõnaga arusaam Eesti arengutasemest võib olla väga puudulik. Elades aasta Suure Lombi taguses uudishimulikus ja suhtlusaldis ühiskonnas sai mulle esimese nädala jooksul selgeks, et mõtekas on rahakoti vahele panna väike Euroopa kaart, kus Eesti on värviliselt välja toodud. Ühele neegrimehele bussis selgitasin pool tundi tema enda tungival huvil, et mis keelt me ikka räägime..10 minutit vaikust ja ta küsis: So you speak European…:):) nojah..
Mängides Argentiinas golfi Islandi neiuga, teadis tema innukalt Eesti kohta, et nemad tunnistasid esimesena Eesti Vabariigi iseseisvust ja koolis õpetatakse neile seda iga aasta…
Viimane kogemus arvamusavaldusega Eesti kohta oli transfer lennul Rootsis, kus tollitädi oli Eesti suhtes väga negatiivselt meelestatud. Avalikult ütles välja, et oh, te tulete sellest räpasest riigist, kus kingi ei saa kanda?!?:(
Arvan, et Eesti Lugu maailma jaoks tekib tutvustest Eesti inimestega, muljetest, mida turistid koju minnes sõpradele ja perele räägivad.
Eesti Loo kui sellise rahvusvaheline eesmärk peaks olema siia turiste ning investoreid tuua. Usun, et korraldades rahvusvahelistele turismikorraldajatele mõnusaid nn FAM trippe erinevate suunitlustega: gurmee, linnulaulu kuulamine, jooksumaraton, vanalinn, seenelkäik, golf, rabamatkad jne..suheldes nendega, levitatakse turismiajakirjadesse isiklikust kogemusest positiivseid artikleid, meediaklippe, mis ülejäänud rahvale isu tekitavad oleks parim viis maailmale meid tutvustada.
Iga turisti tuleks kohelda eriliselt, et ta võiks iga hetke siin nautida ning Eestis veedetud aeg tooks tema näole alati naeratuse ja meelel oleks mõte tagasi tulla ja sõbrad kaasa võtta.
Kahjuks saab Eestis kohata väga palju “ üks päev korraga “mõtlemist, kus turistilt võetaks ööbimise eest hingehinda ja maailmatasemel sõbralikust teenendusest on asi väga kaugel..turist läheb koju ütleb “so-so, rather not“ ja nii ei ole huvi ahelreaktsiooni oodatal.
Kuid ise iseloomustan Eestit ikka väljaspool edasi: You gotta come yourself, there is it´s charm, which lot of people falli into..Estonia is positively transforming and you can feel it:)
Lõpetuseks ühe vahva grupi kommentaarid Facebookist:
This group is for people who are either from Estonia or have met some Estonians in their life and made observations about Estonians. We know that stereotypes only tell you a part of the truth. That’s why we don’t take the following list too seriously…
You know you are from Estonian when…
1. You use the word ‘normal’ if something is ok.
especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town…
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company)
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu
7. You declare your taxes on the internet like all modern people
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child
9. You are convinced that Estonia is very strategically located
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands
11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”
12. You spit three times around your left shoulder for good luck
13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you
14. You like bold statements, such as this one…
15. There can never be too much sarcasm
16. You can at times drink hot tea to hot food
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain)
19. You have been to Finland
20. You say ‘Noh’ (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people
21. You know the lyrics to “Mutionu” and “Rongisõit”
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)
24. Your best friend’s girlfriend is your English teacher’s daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your…
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic
26. You check the thermometer before going out
27. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street
28. You grin very mysteriously when people ask about your national food
29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you’re in a good marriage.
32. When someone asks you “where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland…
33. Your grandmother’s “purse” is an old plastic bag that has been reused several times
34. Sour cream tastes good with everything
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians’”
36. You have ever worn or seen anyone wear “karupüksid”
37. You have heard the phrase “Estonians are slow” at least once
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages
40. You say ‘kurat’ as at least every second word
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia
43. When someone says “Estonians are so beautiful” you answer almost without emotions “I know”
44. You have tried to explain people that “kauboi” is actually a word in Estonian
45. You don’t think that terviSEKS is a funny word
46. You don’t find the Estonian equivalent to the expressions “twelve months”, “1002″ and “12 buses” remotely funny or rude
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW
49. You know how to end the sentence “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”
50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time)
51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world
52. You think that the combination blue-black-white is cheerful
53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase “x 6 me” makes absolutely sense
54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor)
55. A language should have at least 14 cases
56. You know the moves to the song “Põdra maja”
57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem
58. Everyone in your family has pictures from funerals
59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is
60. You know the moves to ‘kaerajaan’
61. “Ühesõnaga” means that a really long explanation is coming
62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly
63. The phrase “go south, get some sun” can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase “go north” is semantically null
64. It’s been years since you’ve seen your paper passport and paper bus pass
65. And weeks since you’ve seen cash money.
66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.
67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.
68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.
69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.
70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you’ve graduated from it, all paths in life are open for you.
71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.
72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.
73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.
74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.
75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.
76. You know the names of all three black people living in Estonia.
77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.
78. A person that speaks three languages isn’t the slightest bit impressive.
79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you’ve parked your car in the center of town.
80. You have already been to Olde Hansa.
81. You know what the EURIBOR rate is right now.
82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.
83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.
84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.
85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks…
86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.
87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.
88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.
89. You can speak with pride of Estonia’s tallest mountain.
90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.
91. You are beginning to find Eino Baskin’s jokes funny.
92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.
93. When you hear “Kristina”, you think of Shmigun, not Aguilera.
94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.
95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.
96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.
97. You can’t imagine your life without “Kalev” and “Vana Tallinn”,
98. You’re proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.
99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.
100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.
101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.
102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.
103. You know what or where “Valli baar” is but you would not try “Millimallikas” they serve twice, unless someone else pays for it.
104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.
105. You are obsessed with your mobile phone’s ringtones and you can’t wait to get a new mobile.
106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.
107. a Southern European friend of yours is excited that it’s miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn’t move you at all.. at least not emotionally.
108. You know what “spikerdama” means and have good memories of it.
109. You don’t understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it’s too complicated.
110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.
111. You know what a “läbu” is.
112. You know that the word “aita” and “Tarapiita” possibly comes from the word “Taara, avita” and you know who Taara is.
113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.
114. You eat too many dairy products.
115. You have lived in flats more than houses.
116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a “snowday” which basically means they have no work or school.
117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans
118. And you like the global warming but you can’t imagine a Christmas without snow.
119. You’d love to get your 12th grade exam results texted to you.
120. You have joined the “pohhuist” club or know people who are members of it.
121. You have porridge for breakfast.
122. You have had borsch or selyanka soup in your school.
123. You eat everything with sidrunipipar.
124. You notice summer has come because “Reporter” changes name to “Suvereporter”
125. You consider saying “Thank you” for someone’s light for a cigarette rude.
126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.
127. You have a puzzled relationship to your Baltic neighours: you might feel great blood kinship but then again you want to look better than they and take offense if someone thinks you’re from Latvia or Lithuania.
128. You don’t even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.
129. You aren’t surprised over news like “someone (age 18-25) rolled over with a BMW”, “someone (age 18-25) was speeding (speed +30-… over the limit) with a BMW” anymore.
130. You can relate to the lyrics of “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
131. You eat pea soup and a bun with whipped cream on Vastlapäev every year.
132. You prefer Pirita and Pärnu beach to Miami and Hollywood club (Tallinn) to Pacha (Ibiza).
133. You feel butterflies in your belly when you hear Tõnis Mägi’s song “Koit”.
134. You know that between two legs there is Rataskaevu street.
135. If Finnish guy goes to “tyräleikkaus” you think that they are going to cut his dick off.
136. You consider Chalice’s “Minu inimesed” almost the new national anthem… if you don’t, you’ve been outside Estonia for too long…
137. You watch “Nukitsamees” with English subtitles and foreigners STILL don’t get why Estonians love that movie so much.
138. You suddenly feel hungry when you hear the following words: hapukapsas, musta leib, Kalevi valge mustikashokolaad, mulgipuder, kohupiimatort, jäätisekokteil, juustugrillvorst etc. See the discussion on Estonian food for more yummy stuff…
139. You have at least once had to explain people when being abroad that No, Estonia is not as cold as Siberia and No, ice hockey is not the most popular sport in Estonia, cause we actually do not have ice all year around.
140. You wear small reflecting accessoires on your clothes during winter.
141. You say to a foreigner “Sure! I’ll help you learn the Estonian language!”, and then you disappear…
142. Most of your friends and/or their parents are divorced.
143. You undress yourself as much as possible when the sun is shining.
144. You have tried singing “Põdra maja” with certain vowels (for example “Pedrel meje metse sees..”).
145. You drink birch juice (kasemahl) in springtime.
146. You wonder, mis värvi on armastus??
147. You wear socks with sandals.
148. As a child you went looking for a fern flower on Jaaniõhtu.
Aaa
Ma armastan meie armsa kodumaa Eesti puhul eelkõige seda, et me oleme alles suure ja avastamata tee alguses. Kõik on meie jaoks uus ning arenguruumi leidub igas eluvaldkonnas. Kõige selgemini avalduvad oma maa võlud just reisides, sest siis tekib võrdlusmoment. Peale pikka reisi koju naastes valdab mind alati ülimalt rõõmus meel. Inimese süda asub ikka seal, kus on kallis perekond, armsam, sõbrad ja tuttavad. Nendel üksikutel hetkedel, mil suudan Eesti linnades jalutades ümbruskonda jälgida värske pilguga, avastan kui ilus on Tartu arhitektuur ja pisikesed kohvikud, Tallinna munakivitee ning vanalinna ja uute ehitise kontrast, tuledesäras Viljandi, Kuressaare uhke linnus, Pärnu meri ja paljud teised pisikesed, kuid tähtsad detailid.
Eesti lugu kuulub eestlastele ning seda võiks ka rääkida iga eestlane – vana ja noor, väliseestlane ja kohalik. Eesti lugu on kahtlemata hingelähedasem vanema generatsiooni inimestele – neile, kes on näinud ja tundnud võõra riigi karmi kätt ning näinud peaaegu kardinaalselt muutuvat riigikorda. Nemad mõistavad tõeliselt, kui mõnus ja hea on elada vabas riigis. Võõramaks jääb ta aga tänapäeva noortele, kuid ka nemad võiks Eesti loo loomisesse kaasata. Konks peitub antud juhul selles, kuidas muuta teema neile huvipakkuvamaks. See suur saladus tuleb kuidagi lahti murda.
Eesti lugu, ma mõtlen, et see on lugu sellest, kuidas Eesti ja eestlased on aja jooksul muutunud, kuidas me paistame ümbritsevale maailmale ning kellena me endid identifitseerime.
Kui esimese vabariigi aegse eestlase kuvand jutustab töökast, nutikast ja rahumeelsest maainimesest ning nõukogudeaegne – heitlikest oludest vaevatud, vabadust ja eestimeelsust otsivast inimesest. Kas siis nüüd oleme välja kujunenud – kas olemegi väike rahvas, kes suuri pingutusi tehes püüab edu saavutada ning pääseda provintsi staatusest? Arvan siiski, et praegune etapp on samuti siirdeperiood ning me alles otsime oma kuvandit.
Eesti lugu võikski jutustada sellest, kes me oleme olnud, oleme ja kelleks tahaksime saada, meie endi nägemustest, unistustest ja tuleviku lootustest.
1.
Oli 2006. aasta. Parajasti käis Torino taliolümpia. Me olime perega Slovakkias suusatamas. Kogunesime terve reisigrupiga sealsesse kohalikku mäekohvikusse teleri ette, sest parajasti hakkas Andrus Veerpalu 15 km klassikat sõitma. Meie kõrval istus mitu laudkonda tšehhe, kes olid omakorda Lukaš Baueri poolt. Veerpalu võitis, Bauer jäi teiseks ja siis näitasid kõik seal olnud eestlased, et vaatamata meie kinnisele loomusele suudame siiski piisava motivatsiooni korral olla üsna avatud ja rõõmsameelsed. Hoolimata allajäämisest “meie mehele” olid ka tšehhid rõõmsad ning algas pidu, mis on pikka aega mäletamist väärt. Mäletamist väärt just selle pärast, et vahel on hetki, nagu Liisa ennist juba mainis, kui eestlased ka suudavad ühte hoida ning endast välja lasta tundeid, mida enamasti ikka sees hoitakse.
Mitte kedagi ei huvita maa, mis on igav, tuim ja aeglane. Internetis leviv esimene stereotüüp eestlaste kohta ongi, et me oleme aeglased. Miks? Mõelge korraks meie muusikaloome peale kas või. Olime kunagi Bulgaarias õpilasvahetuse raames ning sealsed inimesed (Itaaliast, Hispaaniast ja Bulgaariast) tahtsid et me laulaksime neile mingeid laule. Esimese hoobiga tulid pähe ainult koori repertuaaris lauldavad igavad ja aeglased huilgamised ja muu säärane. Vaadates laulupeo repertuaari leiab sealt küll palju isamaalist, aga väga vähe rõõmsameelsust, palju erinevaid ja huvitavaid käike muusikat tundvatele inimestele, aga vähe põnevust inimestele, kellel on pidevalt kiire ja kes tahaksid midagi löövat.
Ma usun, et Eesti loo loomine peaks alguse saama just sellest, et me ise muutume avatumaks ja rõõmsameelsemaks.
2.
Ahjaa… ja miks ma alles nüüd, esimest korda näen sellist videot: http://www.youtube.com/watch?v=XbaUTzD8iC0 ?
Sellel on KÕIGEST 1,741 vaatamist hetkeseisuga. Kuigi ometigi on see minu meelest väga hästi tehtud video ning ilmse eesmärgiga reklaamida meie riiki kui E-riiki. Mis siis jääb siin puudu? Äkki… reklaami reklaam? Kui keegi ei tea, et selline asi eksisteerib, siis ei saa seda videot ka teistele jagada, kui lahedat ja tutvustavat asja. Ehk siis, antud juhul oleks vaja reklaamida reklaami, mis ongi just üks uue meedia kõige levinumaid suundasid minu arust. Facebooki leht, mis on loodud eesmärgiga reklaamida mingit toodet reklaamib ennast facebooki siseselt, et jagada siis oma lehel edasist reklaami toote enese või ürituste kohta. Youtube’i videod, mis reklaamivad midagi ja mis lähevad viraalseks (suure levikuliseks?) peale seda, kui mingi kindel kasutajatehulk neid vaadanud on, sest külastatus tekitab uusi külastusi. Laviiniefektid jms.
Riik võiks ennast ise selle kõigega paremini kurssi viia ja hakata selle nimel tööd tegema. Internet on parim meedium jõudmaks tänapäeva noorteni ja samas ka saavutamaks suurimat publikuhulka. Oleme E-riik, kuid ometigi jääb E-reklaamist vajaka..
Liisa jutus on päris hea iva!
Ma olen küll varem samuti täheldand enamike eestlaste omaette hoidmist ja laululava ees kõik koos kriiskamist, aga kunagi ei ole taiband ma neid kahte kokku viia.
Samas on natuke nukker mõelda, et kunagi ei suuda me neid laululava ees südanlõhestavalt kaasa laulvaid kauneid eesti inimesi ka linnatänavatele kaasa võtta. Kui palju on ette tulnud olukordi, et on ilus kevadpäev, päike paistab, kõik on lausa imeline, kõnnin mööda vanalinna ja kõikvõimalikest ipoodidest tuleb vapustavat muusikat. Tahtmatult toob selline olukord naeratuse näole, mille peale saan teistelt kaasmaalastelt hoopis võõrastava vahel isegi kurja pilgu.
Paneb mõtlema, et kas me ikka ootame neid turiste nii väga oma maile nagu Kaur mainis?
Eestlane on minu meelest sellekohapealt vähemalt kummaline olevus. Iga asja üle meeldib vinguda, aga tegelikult tunneme, et kõik on hästi. See käib nii turistide voolu kohta kui praegu näiteks ka vana hea aktuaalse teema, lume, kohta. Kui on liiga vähe, on halvasti, kui on palju, on ka halvasti. Korraks tekib juba selline tunne, et ei olegi kunagi paremini kui keskmiselt halvasti. Kui aga natuke lähemalt sellest inimestega rääkida, siis jõuab ikka asja tuumani ka, et tegelikult on kõik päris hästi ja see on ju peamine
ütleme nii, et keskmine eestlane on päris tore, kui teda tundma õppida
Tõepoolest, Eesti Rahva Muuseumis on hetkel teoksil teadusprojekt, mis muuhulgas kutsub mitmete algatuste raames rääkima oma lugusid. Tegelikkuses siis ka Eesti lugusid. Eelmisel aastal ERMi aastapäeva ajal kutsusime üles rääkima oma päevast ja praegu kutsume inimesi esitama ERMile oma näituseidee. Kõiki inimesi. See on ka viis rääkida üks lugu, kas endast, oma perest, Eesti traditsioonidest või millestki muust… (http://omalood.edicypages.com)
Ja saladuskatte all võin öelda, et sel aastal tuleb veel üks lugude rääkimise aktsioon, kuhu tahame kaasata lapsed ja vanavanemad.
Paar posti tagasi oli ühes lõigus küsimused: kuidas luua Eesti lugu ja kelle lugu on õigeim? Mulle meenus kohe Marju Lauristini nöök meediakriitikute vastu: “Kas olete kohanud neid inimesi, kes vaatavad vingus näoga meediat ja siis küsivad, et miks meedia küll puhast reaalsust kajastada ei või? Kas teie, tudengid, teate, mitu reaalsust on olemas? Nii mitu kui on inimesi. Igaühel on oma maailm.”
Kelle lugu on õigeim? Mul on ausaltöeldes raske mõista seda “loo loomise” kontseptsiooni, sest suurem osa lugudest ikka kujuneb ise, kasvab ja areneb igaühe peas vastavalt tema väärtustele, mõtetele, kultuurilisele taustale. Ajalugu näiteks. Mis on õige ajalugu? Seda pole olemas.
Lisaks sellele (pidades end 19-aastaselt ikka veel nooreks ning seega ka pädevaks järgnevat ütlema) – kardan, et viimase kümne aasta euroglobaalsus on segi aetud noorte depressiivsusega. Pigem lahkuvad nad võimaluste avardumise tõttu, mitte masenduse tõttu, mulle on alati tundunud keskealised palju muserdatud olevat.
Omast kogemusest: nii palju kui Euroopas ringi olen suhelnud, siis on eestlased vägagi heas kirjas. Läbi Poola hääletades tõmbas autojuht venekeelse kõnetamise peale kulmu kipra, olles aga saanud teada, et oleme eestlased, rahunes ta täielikult, muutus isegi lõbusaks. Ja nii mitmeid kordi.
Eesti lugu aga siiski juba tehakse. Eesti Päevalehel on uus raamatusari „Eesti lugu“, mille läbiv teema on meie tekkimine ja püsimajäämine. Vikerraadios jookseb saade „Eesti lugu“, mis keskendub ajaloole ja Vabadussõjale. Ajalugu ja patriotism seob vanemad eestlased kokku, noortega ei pruugi see midagi teha. See aga pole niivõrd
Tundub, et meil on veidike Islandi kompleks, millest Mati Unt “Sügisballis” kirjutab. “Islandlasi on nii vähe, et seal teevad kõik kultuuri.” Küllap väikese kultuuri (või lihtsalt ürgkultuuri olemasolu puhul) tulebki seda kultuuri intensiivsemalt teha. Rahvaluule kogumine on tore, üleriigilised projektid on ka toredad, seda enam, et meid on tõesti nii vähe, et tekiks mastaabitunnetus. Samas ei ole Kalevipoja ja lauluseltside promomine vast kõige õigem tee. Kultuur on seotud ajastuga ja Kalevipoeg pole
en veelkord julge: Pole ka mõtet püüda kõigile näidata, milline eriline väike rahvus me oleme. Me ei ole erilised (kui siis ainult täpselt nii erilised, kui iga riik ennast peab). Oleme üsna tavalised inimesed tavalises riigis ning enda meeleheitliku tõestamise asemel eelistaksin lihtsalt tavalise ja aruka mulje jätmist. Kujutage ette suurt ja prestiižset seltskonda, kuhu üks väike kollanokk sisse tahab sulanduda. Kõige valem viis oleks tõenäoliselt paaniline olemusliku erilisuse tutvustamine.
Jah, jätkame oma kultuurilist aktiivsust. Korraldame rohkem talgusid; usun kindlalt, et osalejaid oleks. Miski aga ei muuda paremini Eesti lugu kui ajaloo kulg ja meie ise vahetus suhtlemises. Meie enda võime heita kõrvale oma (vägagi eksisteerivad) eelarvamused. Olgem lihtsalt ausad, väärikad, siirad ning ärgem pugegem teiste kõrgete ninade ees. Just nii teenitaksegi lugupidamine.
Ise enda loo loomine on keerulisevõitu. Ennast kõrvalt näha ja siis veel sõnadesse vormida too nägemus, oma iseloom ja suurepärased omadused, kombed ja kõik see muu iseloomulik, veel raskem. Vahest peaks see lugu koosnema hoopis väiksematest detailidest (harjumused, faktid), mida on ehk keeruline pealiskaudsel vaatlusel ise märgata (ehk: eestlasele endale pole selle loo lugemine kuigi informatiivne, vaid tõdemus, et jah, tõepoolest nii ongi!).
Sellisest vaatepunktist lähtuvalt peaks iga eestlane oma lugu looma mõne võõrkeha (keegi, kes on teisest rahvusest) kaasabil, kes talle ütleks, et ohoo, see on midagi sellist, mis on imelik/uus/veider/põnev; midagi sellist, mida kohanud pole, mis on harjumatu (nt on eestlased ühed uskmatumad maailmas, mis on veider kindlasti nii õigeusklikule Venemaale, katoliiklikule Hispaaniale, ka luterlikule Soomele moslemitest rääkimata). Eesti loo loomine põhinedes religioonile (või õigemini religioonitusele) on muidugi habras teema teistele rahvustele, mistõttu me populaarsust vast ei koguks, kuid sellised me paraku tegelikult oleme.
Muidugi on suurepärane, et eestlased on targad, töökad, nutikad jne. Aga seda juba teatakse, PISA testi tulemused ja muu statistika on kõigile kättesaadav, Kaval-Ants ja muud muistendid kah selged. Ennast tutvustades keskendutakse ehk liialt enda saavutustele, mis loovad mulje või arusaama, kuid ei tekita tunnet ega emotsiooni, mis inimestele tegelikult korda läheb ja seetõttu ka paremini meelde jääb.
Selle asemel, et mõnda lugu hetkel välja mõelda, pakun hetkel hoopis variandi olla julgemad küsima teistelt, mis meis erilist on ning siis iseenda kallal veidi süvaanalüüsi teha, väärtustada neid tavalisi asju ja teistele edasi pajatada.
Iseenesest ei tohiks üldse raske olla teha reklaami millelegi nii suurele ja mitmekülgsele nagu seda on riik. Nii palju erinevaid funktsioone ja võimalusi.
Ülaltoodud variandid ja soovitused loo jutustamiseks on igati vahvad. Kindlasti tuleks neid lugusid peale emakeele vesta ka inglise keeles.
Kuidagi hüppab pähe mõte, et peaks lihtsalt massiga peale jooksma oma reklaamide ja lugudega. Üks võimalus on rääkida lugusid ja koguda folkloori ajapikku ja kauakestva protsessina, mis oleks oluline ilmselt rohkem meile endile, kes me siin elame ja oleme, aga teine võimalus oleks end kasvõi korraks laiemas maailmas pildile lükata. Seda saaks teha isegi sarnasel viisil nagu Orkut hiljuti avaleheküljel Eestile “Head iseseisvuspäeva” soovis. Kui korraldada konkurss (teatud osalistele isegi kohustuslik nt. filmi-, meediaõpilased vms) eestiteemalistele reklaamivatele videotele, et nt järgmisel iseseisvuspäeval need Youtube`i üles laadida ja äkki oleks terve päeva Spotlight videode sektsioonis videod Eestist. Kuskile alateadvuse nurka jääks inimestele, ka neile, kes ainult video pealkirja nägid, mingi teave Eestist. Ja nii saaks ka mujal saitidel.
Aga see on jälle lihtsalt mõte. Praegult leiab Youtube`i “Estonia” sisse toksides igasugust saasta. Head ka, muidugi.
Mind ennast on ka hakanud tohutult häirima välismaalastega kordumakippuvad vestlused, kes seostavad Eestit Austraalia, Aafrika väikeriigi, Šaakasvili, Riia, Venemaa, Rumeenia ning muu säärasega. On ka toredaid hetki, kus mina olen täiesti valmis hakkama seletama, kus see maa asub, aga inimene juba lööb vaimustunult käsi kokku, et “oh, see on nii tore koht!”
Aga neid viimaseid hetki võiks KÕVASTI rohkem olla. Perekond, kelle juures Hispaanias töötasin, oli algul väga huvitatud mulle külla tulemisest, kuid peale seda kui nad mingil hetkel paariks päevaks Ukrainasse lendasid, leidsid nad, et neil ei ole ilmselgelt Eestis mitte midagi vaadata. Ürita siis neile seletada, et Eesti ei ole Ukraina, kui “ühed endised NL-i riigid on mõlemad.”
Minu arvates sobiks see dokfilm “Aeg on siin” väga hästi osaks Eesti loost. See räägib neljast lapsest, kes erinevates Eesti kohtades esimesse klassi lähevad. Lõputul hulgal on selliseid lugusid, mis võiksid Eesti Avatari loomisel anda oma väikese osa. Seega Eesti loo koostamisel võiks teha ka mitmesuguseid dokfilme, mis seda illustreeriksid. Eesti looks ei piisa kindlasti vaid tekstimaterjali kogumisest. See võiks koosneda inimeste kirjutatud lugudest, piltidest, filmidest, muusikast- kõigest, mis meid iseloomustab.
Tere!
Mind ajendas kommenteerima tänahommikune seik: sain juba teise kutse liituda Facebook’i fännilehega “I bet Estonia can get 1 million fans before any other European Country.” Esimest kutset olin ma automaatse reaktsioonina eiranud – ma lihtsalt ei salli kommuune stiilis “saame-kokku-100000-mida-iganes-fännavat-inimest-ilma-mingi-erilise-põhjuseta”.
Täna hommikul teise kutsega tõtt vaadates hakkasin aga mõtlema: selline kommuun on tegelikult Eesti jaoks reklaam. Ja reklaam on ju hea. Sellegipoolest arvan, et palju rohkem kasu oleks sellisest kommuunist, kus iga inimene vastaks end fännina lisades ka küsimusele MIKS ta Eesti fänn on, mis samal leheküljel seepeale ka kajastuse leiaks. Kas või kolme sõnaga. Nagu oleme aru saanud, erinevaid lugusid on ju olemas sama palju kui inimesi. Sellisel viisil oleks võimalik kokku koguda kõik siirad, soojad, naljakad ja muul viisil huvipakkuvad arvamused, väited ja lühivariandis lood Eesti kohta – nendelt, kes seda kõige paremini pakkuda suudavad. Usun, et oma siiruses ja lihtsuses suudab selline ettevõtmine ka lihtsa, oma kodus arvuti ees istuva välismaalase tähelepanu edukamalt püüda kui mõne institutsiooni poolt aktiivselt aga mitte kõige edukamalt külvatav hüüdlause.
Muidugi ei pea selline tegevus ainult mõne sotsiaalvõrgustikuga piirduma, vaid võiks vabalt ka iseseisvaks veebileheks saada. See oleks hea algus.
Aga mis saab minust ja loo alguses mainitud fännilehest? Ma uurisin seda lähemalt, nägin mõnd postitust välismaalastelt, kes andsid mõista, et nad tõepoolest on Eesti fännid. See oli südantsoojendav ning ma otsustasin, et mis seal ikka, kui selline kommuun tõepoolest Eesti fänne siit- ja sealtpoolt piiri ühendada üritab, siis annan ka mina oma panuse – kuid siiski lootes, et varsti jõuab ettevõtmine Facebookist ka väljapoole.
Kas me ei alusta mitte valest otsast? Põhjus, miks me kuvand maailmale on nõrk, on ilmselgelt tulnud asjaolust, et me pole uhked oma kodumaa üle. Eesti hea lugu algab uhkusest olla eestlane ja elada just siin ning eelkõige tuleb teha tööd selle nimel, et me muutuksime ise uhkemaks oma kodumaa üle, küll siis kujuneb ka teistele sama arusaam. Maailm peegeldab meid endid.
Kirudes valitsust, halba ilma, seadusi jne me just uhkust enda riigi üle ei kasvata. Mina olen kõndinud Shnelli pargis ja vaadanud üles valitsuse hoone poole ning olnud südamest tänulik, et ma elan just siin ja mul on riik, mis võimaldab mul elada vägagi meeldivat elu. Oleksin võinud sündida Põhja-Koreas, India tänaval või kus iganes, kuid ma olen just siin ja olen sellega väga rahul.
Meedia ülesanne peaks eelkõige intriigide punumise ning võimendamise asemel keskenduma headele pooltele (see muidugi pole nii atraktiivne ja müüv). Lapsevanemate kohus on kasvatada inimesi, kes on uhked olles eestlased. Minu 13 aastase lapse suur eeskuju on nt meie president (tunnistan, et selles pole küll mina “süüdi”) ja ma kiidan sellise eeskuju küll igati heaks.
Eelkõige saab “müüa”seda, millesse ise usume ja kui me usume, et Eesti on maailma parim paik elamiseks, siis usuvad seda ka teised ning pole vaja ühtegi kunstliku lugu välja mõelda kuskil reklaamibüroos.
Luua ühtset eesti lugu, võiks kõigepealt mõelda, et kuidas tõlgendab eestlane seda mõistet. Kas luua lugu, mis baseerub enim ajaloole, antropoloogiale või hoopiski tänapäeva analüüsimisele? Eesti lugu on nii mitmeti mõistetav, et otsest vastust ei saa anda, kui see pole otsese tõlgendusega ja/või välja kirjutatud.
Minu jaoks tähendab eesti lugu mikstuuri ajaloost, kultuurist ning rahvuspärandist. Ja selleks, et eesti lugu kujundada võikski uurida just neid nähtusi. Nähtuste uurimiseks oleks vaja aga tunda oma juuri (kust pärineme), kultuuri ning oskama analüüsida ennast kui eestlast (kuidas näeb eestlane end eestlasena). Kui eestlane oskab kõigepealt määratleda, et kes ta ise on, siis on ka loo loomine lihtsam.
Kuidas aga kõik lood ühendada, et lõpptulemuseks oleks üks suur ning ühtne Eesti tervik? Lugesin, et loo loomisel võib kasutada kõiki lubatuid vahendeid ja kanaleid nagu YouTube, Facebook, Flicker, blogid jne. Muidugi olid ära märgitud ka laul, tants, teatrilugu ja naljapilt. Siinkohal arvangi, et kuigi eesti ühiskond liigub aina rohkem e-riigi ja internetiseerumise poole, võiks eesti loo kujundajaks olla siiski kultuurilised väärtused, mis ulatuvad kaugemale neist neljast seinast, kus asub arvutiekraan. Kultuurilised väärtused ning emotsioonid, mida on kantud edasi rääkides, lauldes ja/või tantsidesja mida võiks teha ka nüüd eesti lugu luues. Muidugi saab need kõik riputada üles ka veebisaitidele, kuid tähtis on loo loomisel ka sellest tulenev ning saadav emotsioon.
Eesti loo põhieesmärgiks võikski olla emotsioonide äratamine endas ja kaaskodanikes ning panna meid tundma uhkust enda pärinevuse ning olemuse üle. Panna meid ühes hingama tihedamalt kui ainult laulu- või tantsupeol. Panna meid ühes hingama iga päev ning hetk ükskõik, kus kohas me just siis Eestimaa pinnal viibime.
Idee iseenesest on ju igati positiivne ja ma usun, et on piisavalt huvilisi, kes sellesse panustaksid. Jah, me oleme külm ja endassetõmbunud põhjamaa rahvas, aga ka meil on kübeke edevust, et endast jälg jätta.
Olen samuti kogenud seda, et välismaal olles peab igaühele eraldi pikalt seletama et mis imeloom see Eesti siis ikkagi on ja kus me asume. Kahjuks ei tea ju paljud inglasedki kus me asume, kuigi iga eurooplane peaks ju enam-vähem aimama, mis maad siis Euroopas ikkagi on.
Pean samuti oluliseks, et leida ka neid lugusid, mis on eestlastel, kes ei ela Eestis vaid on kuskil mujal end sisse seadnud aga kannavad ikkagi uhkelt eestlase nimetust ja räägivad teistele meie maast. Nemad on ju osake meie Eesti visiitkaardist välismaal. Paljud võivad just rändavate eestlaste õhutusel Eestit avastama tulla, kuna on kuuldud niivõrd palju positiivseid asju. Kindlasti on vaja rohkem teavitustööd välismaal ka erinevate reklaamide ja projektide näol, sest elu näitab, et tõesti on veel inimesi, kes arvavad et eestlased elavad porionnis ja pole vett ega seepi elus näinudki. See on ju üsna kurb.
Eesti loo loomisel peaksid osalema kõik eestlased ja nii palju kui võimalik, sest see oleks suurepärane pärand meie tulevastele põlvedele. Samamoodi nagu meie loeme ajalooraamatutest, mis toimus tuhat või sada aastat tagasi maailmas ja ka Eestis, siis on ju vaja ka luua meie lugu, mida tulevikus inimesed saaksid lugeda ja saaksid aimu, mismoodi meie elasime ja arenesime.
Vahendeid loo loomiseks on tänapäeval küllalt, juba eeskätt meedia ja interneti näol. Niiet mis veel puudu, on inimeste kaasamine ja ühise eesmärgi nimel töötamine. Edu!
Eestlastele on saatuslikuks saanud meie kinnisus, tagasihoidlikkus ja omaette hoidmine. Dalai Lama on avaldanud mõtte, et me võime saata inimese kuu peale, aga uuele naabrile tere ei saa öelda. Ma arvan, et eestlastega on sama lugu. Me oleme ju saavutanud paljut, mille üle võiks uhke olla, aga teistega suhtlemisega on juba keerulisem, seega jätame ka oma lood enda teada. Ma arvan, et suhtumise muutumine algab väikestest asjadest, nagu Laura tõi näite autahvlist või Helen Eesti Rahva Muuseumi projektist. Inimesi tuleb innustada rääkima oma lugu, ise nad seda vabatahtlikult ei tee.
Arvan, et kui Eesti lugu mõista lihtsalt ühe väljamõeldud jutustusena, peaks see olema taoline lugu, mis kutsuks lugejas esile tõelise ohhoo efekti. Iseasi, kas seesugune narratiiv on võetud Andrus Kiviräha järjekordsest humoorikast hittromaanist või ammu iganenud eeposest, vanast legendist ja rahvajutust.
Samas ei peaks tegemist olema üldsegi fiktsiooniga – miks mitte reaalne lugu reaalsetest eestlastest? Ometi tekib sügav kahtlus, kui suurt osa huvitaks tädi Maali või pässa Riksi tegemised. Vähemalt mind huvitaks – inimesed nende loomulikus elukeskkonnas on üks pagana paeluv vaatepilt!!
Või kui räägime Eesti avatarist, siis peaksime rõhuma professionaalsele mainekujundusele: seaksime esiritta Kalevi kommid ja laulupeo, Skype’i ja Kiku, e-kooli ja verivorsti. Tegelikult mille iganes. Neid asju on pikemalt nuputama jäädes väga palju. Või võidame eestlastele kuulsust mõnes Hollywoodi filmis, kus mingisugune koopaelanik tunnistab, et tuleb Estoniast (seda oli tõesti näruselt alandav tunne vaadata). Viimast ei taha me keegi. Egas tegelikult ei taha sedagi, et eestlane- ahhaa, järelikult kinnine, vaikne, emotsioonitu ja kokkuvõttes üsna apaatne ülbik! Siin aitab hädast välja vana hea Anton Hansen, kes ikka rõhus matsirahva töökusele ja usinusele. Vb on see meie edulugu, jään mõtlema..
Sisimas tunnen, et Eesti lugu on midagi sellist, mida jäävad alatiseks kaasas kandma vaid need inimesed, kes siit pärit on ja mida need teised seal kaugemal ei saa iial kuulma…
Vaidleks vastu Karmeni kommentaarile, kes ütleb, et eestlane pole uhke oma riigi üle. Eestlane on vaieldamatult üks uhkemaid rahvuseid. Ainult, et võrreldes näiteks põikpäiste Venemaa ja USA patriootidega mõistame ja tunnistame enda riigis olevaid probleeme. See ei vähenda aga meie uhkust. See on nagu lugu vanematega, kes sinuga näost näkku rääkides ainult vinguvad ja kiruvad, kui valesti sa kõike teed, aga suguvõsa kokkutulekul ja külaliste seltsis ei jõua maad ja taevast kokku kiita.
Eestlastele on külge jäänud mitmeid erinevaid maineid. Venelastel on levinud arvamus, et eestlane on aeglane ja emotsioonitu, veidi isegi nürimeelne. Inglismaal on selge fakt, et eestlasega pidu panna ei jõua. Ei püsi tempoga kaasas lihtsalt. Samuti on üle maailma hinnatud eestlaste töökus. Erinevalt arenenud riikidest, kus ka nö müüjad on inimesed ja tahavad laupäeval ja pühapäeval puhata, on eestlane nõus töötama nendel tingimustel, mida pakutakse. Oleme üsnagi vähenõudlikud.
Selliste stamparvamuste kiuste jääb siiski silma üks huvitav asjaolu. Isegi kui loodud stereotüüp on negatiivne, kuid seob eestlast kuidagi enda riigiga, tõmbab iga maarjamaalane sellegi poolest oma rinna kummi. „Olen jah aeglane, kuid mis see sinu asi on. Tark ei torma“ –stiilis vastused on kärmed tulema. Uhkusest meil puudu ei tule.
Üks sobiv videoklipp siia juurde.
Tänapäevast rahvaluulet võiks ja peaks küll koguma, kuid siiski ei tohiks ära unustada meie iidseid seoseid rahvuseepose ja nn. Vana-Eestiga. Seetõttu pakun välja, et osa sellest tänapäevasest rahvaluulest võiks olla avaldada nendel, kes oskaksid ehk rääkida ka vanemat folkloori, anda neile võimalus avaldada oma arvamust tänapäevasest Eestist võrreldes sellega, millega nad harjunud on. Kindlasti oleks seda vahelduseks huvitavam lugeda, kui tänapäeva meediaga igapäevaselt kursis olevate inimeste lugusid.
Eesti loo loomisel on tähtis, et oleks esindatud paljude erinevate vaatenurkade esindajad – olgu need siis edukad ärimehed pealinnast, kellele keskenduda või hoopis väliseestlased mõnelt teiselt mandrilt või hoopis meie oma külamehed ja -naised. Just viimaste puhul on kindlasti palju põnevaid detaile, millele keskenduda. Tundub, et Eesti puhul on just kui kaks elu – üks see, mis toimub linnades ning teine maapiirkondades. Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et maal käimine on just kui käik mõnes teises riigis – elukorraldus on hoopis teistsugune. Mured ja rõõmud on teistsugused, elurütm on teistsugune. Rõõmu on palju, kui valmis saab omatehtud puskar, mida siis külameestega mekkida või kui tehakse isetehtud põdravorsti. Ollakse õnnelikud, kui sünnib uus lehmavasikas. Paljud lapsed ja noored ei tea seda elu, mis leiab aset väljaspool linnapiiri ning seetõttu oleks väga tähtis neile tutvustada kogu seda elu. Eesti lugu ei oleks mitte eestlaste presentatsioon välismaailmale vaid ka riigisisene harimine, kuidas elu veel käib. Selline portaal oleks kindlasti äärmiselt põnev lugemisvara nii eestlastele kui ka Eestist huvituvatele välismaalastele, kuigi mõningaid asju peaks ilmselt erinevalt lahti seletama (kas või verivorsti olemust, mis muidu võib väga veidra mulje endast jätta). Eesti lugu on miski, mis vajab rääkimist ning mida varem seda alustada, seda põnevamaid lugusid saaks sinna lisada. Tänu Eesti Rahva Muuseumile on kindlasti lisada ka palju põnevaid lugusid sõja-ajast. Eestlased on tegelikult oma riigi üle väga uhked ning selle võiks kõik kokku koondada ühiselt!
Nii palju kui mina olen Euroopas ringi reisinud ning inimestega suhelnud teavad nad Eestist ja eestlastest peamiselt kahte asja, üks on see, et ka meie osalesime Balti ketis ja teine tunnus, mille järgi meid teatakse on ilusad eesti tüdrukud. See stereotüüp on levinud juba mõnda aega ning ka üsna tublisti kinnistunud, et meil siin on ilusad, pikkade jalgade ja siniste või ka pruunide silmadega tüdrukud ning umbes poolte nende ilusate tüdrukute elukutseks on pidutsemine nii nagu homset ei tuleks.
Tundub jube toreda stereotüübina kas pole? Tegelikult mitte, nii nagu mina asja näen on see sama stereotüüp meie ühiskonnale pikas perspektiivis kahjulikult mõjunud. Ilusad eestlannad on teadlikud, et Euroopa Fredericod ja Luigid hindavad nende välimust ning meie tüdrukud on ka üha enam hindama hakanud Lõuna-Euroopa päikese käes pruuniks grillitud mehi. See aga võtab meilt, õllekõhtudega ja kahvatutelt eesti meestelt, võimaluse käpa peale panna mõnele kohalikule püssile. Tänu eestlannade ülikõrgele meestemaitsele on pidanud normaalsed mehed ennast tuunima hakkama, umbes nii nagu Opel Calibra tuleb ära vuntsida enne kui sa sellega sõitma julged minna. Nii on ka eesti mehed ennast keldritesse lukustanud ja pumpavad seal erinevate harjutustega oma muskleid punni, harjutuste vahepeal tõusevad ja joovad pool liitrit proteiinijooki ning pumpamine võib jätkuda. Vähe sellest, et kõik lihased oma kehal on vaja nähtavaks teha vajab põhjamaine keha ka tugevat päikesedoosi. Selleks on igal endast lugupidavad eesti mehel olemas 30 korra solaariumi kaart, et suvel randa minnes välja näha nagu Fredericod ja Luigid ainult, et suhtluskeeleks on eesti keel ja seetõttu eestlannade seas lööki rohkem.
Tänu stereotüübile kaunitest eest naistest on meie ühiskonda viimasel ajal tulnud tegelased nagu Rolf Juunior ja strippar Marko ja Vaido Neigaus, kes kõik on tuunimisega liiale läinud ja seetõttu enamike inimeste naerualuseks saanud… selle olukorra on kahjuks põhjustanud stereotüüp meie ilusatest tüdrukutest ning sellega kaasnev eestlannade üliarenenud meestemaitse.
Meenub üks nähtud dokfilm Suurbritannia aristokraatidest, kus seletati veenvalt ära, miks nad tänapäeval just sellised on. Kuna nad ei pea mitte kunagi võitlema koha eest päikese all, puudub neil ka vajadus/motivatsioon kohaneda olemasoleva maailmaga. Selle tulemusena on nad ühiskondlikus mõttes tõelised dinosaurused, kes lõbustavad end näiteks teleri vaatamise asemel jahil käimisega ning kasutavad väljendeid, mida keskmise briti vanavanavanaemagi ei mäletaks.
Põhjus, miks ma sellest heietan, on see, et eestlastega on risti-vastupidi – ajast aega on “oma asja” ajamine ühtedel või teistel põhjustel raske olnud. Loomulikult muudab see ka rahvust ennast. Võtkem kas või need asjalikud eestlased kõikvõimalikes maailma nurkades. See, et neid nii palju on, näitab selgelt seda, et me oleme vajadusel valmis pühkima kodumaa tolmu jalgelt ning mujal oma asja edasi ajama. Sest mõtlevaid eestlasi on ajaloos kodust mitmeid kordi eemale peletatud. Et meie kultuur Nõukogude võimu all sedavõrd tugevalt elus püsis, näitab samuti, et olelusvõitluse pidamises oleme me pagana sitked. See periood on küll jätnud ka oma sügava jälje, aga sellest hiljem…
Paraku tähendab kogu eelnev ühtlasi, et Eesti loo jutustamine on väga keeruline. Vaba riik on meie jaoks ikka veel nii uus, et töökaks “treenitud” eestlane pingutab enamasti tulevikus kuhugi jõudmise nimel (näiteks 5 Euroopa rikkama riigi hulka), mitte ei mõtesta lahti praegu olevat või minevikus olnut. Mulle tundub, et oma mõtetes sageli juba ollakse see, kelleks kunagi saada tahetakse, mitte see, kes PRAEGU reaalselt ollakse.
Alustada võiks järelikult meie praeguse “seisu” määratlemisest ja minevikku vaatamisest, kuid kas me ikka suudame seda? Eva juba mainis meie suurt religioonitust. Väga suur hulk eestlastest ütlevad enda kohta uhkusega, et ta on ateist, sest “omal ajal kristlus väevõimuga sisse toodi ning eestlased pole kunagi eriti usklikud olnud”. Kuid.. kristlusega toodi meile ka üldine lugemis- ja kirjutamisoskus, meie kultuur on kristlusest otseselt mõjutatud ning koguduseliikmete nimekirjad paljastavad, et enne Nõukogude võimu sissetungi ja läbustamist kuulus kristlaste hulka ikka väga suur osa kõigist eestlastest. Kuidas saab rääkida oma lugu teistele, kui taolised asjad on meil omavahel selgeks rääkimata? Ma ei virise ega süüdista kedagi seda küsimust küsides, pigem kardan et Eesti lugu hetkel valitseva mentaliteedi järgi jutustades võidakse oma esivanematele liiga teha. Ajaloolased ja muidu huvilised tunnevad fakte küll ning oskavad nendest omad järeldused teha, aga kui “keskmine eestlane” hoopis midagi muud teab, siis sellest ei piisa.
Võibolla ei peakski me praegu veel keskenduma oma loo rääkimisele, vaid seda põhjalikumalt selle konstrueerimisele? Saaksime lõpuks parema loo, rääkimata avastamisrõõmust
Eelpool mainitule küsiks, et milliste uurimuste põhjal väidetakse, et eestlased nii kinnised ja tagasihoidlikud küll on? Ma absoluutselt ei nõustu sellega…ka eestlased kallistavad ja armastavad kirglikult ning vihastavad tulise rauga!!! Isegi Tarmo Strenze loengus näidati ju meile korrelatsiooni, kus toodi välja, et eestlaste temperament ületab nt itaallaste oma mitmekordselt. Kus kohas küll see tagasihoidlikkus? Pole mina enne näinud liikudes avalike ürituste seltskondades, et keegi hirmus vaikne ja omaette nurgas oleks. Vastupidi tegemist on tõsise ehk tõsiselt vaimuka ja intelligentse ning kirgliku rahvaga!!! Üks parimaid reklaame, mille eesmärk oli küll kõigest õlu himustamise suurendamine, kuid abinõu Eesti rahva ülistus, on vist Saku Originaali oma, kus kummutatakse ümber justnimelt kõik need väärarvamused Eesti ja tema rahva kohta…see reklaam tuleks omastada ja maailma laiali saata – tõesõna!! Kahjuks ma ei mäleta, milline reklaamibüroo selle autor on või kas see ikka oli Saku Originaal
Tegelikult tahtsin ka välja tuua, et meie Eesti Lugu on hakanud voolama läbi Eesti Laulu, kuna nägu on teine ja Purga on suutnud eestluse maigu kohe juurde haakuda.
Seekordset Eesti Laulu konkursi vaadates jäigi mulle silma just meie omalaadsus, innovatiivsus muusikas ja välismaise oma sisse integreerimine – oli võluv kuulata nii varieeruvat muusika valikut.
Veel olen avastanud enda jaoks ühe parima kingiidee möödunud jõuludest. Veel enam olen nüüd lahtiste silmadega avastanud selle kaugemat mõtet ja heategu Eestile. Nimelt soovitan soojalt külastada lehekülge – http://www.goodwishes.ee või http://www.tarkused.ee. Seal müüakse tarkuse hoidiseid – ja need tarkused, millest südamega hoidiseid valmistatakse on Eesti vanasõnadest. Just täna sain uudiskirja armsa tekstiga: “Et saaksime häid Eesti vanasõnu, eestlaste tarkusi ja väärtusi tutvustada ka välismaalastele, meie kõlalistele või viia Eestit tutvustavat kingitust kaasa reisile minnes, siis on nüüd lisaks eestikeelsele ja inglisekeelsele “101 Positive Estonian Proverbs” hoidisepurgile välja tulnud Tarkuste Hoidised – venekeelne “101 ПОЛОЖИТЕЛЬНАЯ ЭСТОНСКАЯ ПОСЛОВИЦА” ja soomekeelne “101 EDULLISTA VIROLAISTA SANANLASKUA” (MTÜ Leia Rõõm). Kas pole mitte geniaalne viis meie vaarisade ja -emade sõnu saata teiste riikide mägesid liigutama. Nii elavneb ja süvanebki meie Eesti lugu
Just selliste väikeste lükete näol peaksime oma loogi valmis ketrama. Läbi lihtsate, kuid põhjapanevate väikeste liigutuste näol. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab
)
Armastan Eestit!
(minu väiuke sõnum siis
Eesti lugu, minu jaoks on see pigem Eesti AJAlugu. Kes teab olnut kõig paremini?
Meie esivanemad, kes valanud Marjaama kaitsmiseks verd, higi ja pisaraid. Tänu kunagistele Liivimaa Hendrikutele on meil nii palju teadmisi, mis meie kodumaa pinnal toimunud, kuidas rahvas elus püsinud. Nemad on oma osa täitnud nii hästi kui võimalik. Nende tarkused on kandunud meieni, tõekspidamised kui rahvana on säilinud aastasadu.
Mida saaksime meie teha, et kirjutada Eesti (aja)lugu?
Meie põlvkonnal on läbi aegade kõige paremad võimalused, et mõtteid, jutte, juhtumut ja kõike seda, mis Eestiga seotud üles kirjutada.
Selle teadmise on väga hästi omandanud kõikvõimalikud Eestimaa kuulsused, kes viimase kahe-kolme aasta jooksul on tohtul hulgal elulooromaane kirjutanud. Nad on oma mälestused kogunud kokku, et kõik saaksid neid lugeda ja kaasa elada. Mina leian et see on positiivne. Ma ei kutsu kõiki üles raamatuid avaldama, pigem väärtusama Eestimaa pinda, sellele kõndivaid inimimesi.
Osad rääkisid Saaremaa kadakatest, Kalevi šokolaadist ja laulupiduest- ühesõnaga läks liiga pisara tirimiseks ja ühtlasi arvan, et selliste asjade ja sündmuste esiletõstmine ei tohiks olla nö. loo tuumaks, sest kokkuvõttes ei huvita Hollandi puu-kotad kedagi. Nagu ka varem siin osad on maininud, siis tähtis on emotsioon, vaimsus ja miljöö, mille meie pärand loob. Vot see juba nagu töötaks! Samas meeldis mulle Mari postitus, kes ütles, et ennast väga eriliseks rääkides kaob usutavus ja objektiivsus. Äkki on kõik nii erilised, et varsti kõige erilisem on tavaline olla. Millegi pärast kaldun ma sinna leeri, kes arvavad, et me saame Eesti lugu jutustada kõige paremini siin samas Eestis, sest keskkond töötab katalüsaatorina ning nendele käinutele positiivset muljet jättes garanteerime ka kõige efektiivsema info leviku. Igasugused Eesti mainet boostivad youtube´i klipid ja facebooki kommuunid omavad minu arvates ikkagi marginaalset mõju, aga siiski ma arvan, et nad on vajalikud. Eesti looks peaks olema meie miljöö, milles elame. Aga eks ka see vaimsus on individuaalne. Samas alati võib erinevate asjade vahel leida ühisosa.
Alustuseks tahaks öelda, et väga meeldis Imbi kommentaar, kuna veetsin päris pikalt ja mõnusalt aega, et neid punkte lugeda, mida arvatakase eestlastele omased olevat – ja ma usun, et väga palju on seal ka tõde. Arvan ka, et enamus eestlaste jaoks tunduksid need mõtted humoorikad, mis näita seda, et enese üle oskame väga hästi nalja teha, mis on üks ütlemata tänuväärt oskus.
Eesti lugu peaks koosnema äärmiselt paljudest külgedest ning omalt poolt pakuksin välja, et üks eestlastele väga omane ja vana oskus on käsitöö, mis oli vanal ajal abiks praktiliselt ning nüüd on sellest saamas isegi juba moekaup. Erinevad rahvuslikud mustrid on taas saamas väga populaarseks – vaadates kasvõi eelmise laulupeo ajaks tellitud etno ketse – [img]http://farm4.static.flickr.com/3333/3285123282_7d3c1b0f7a_b.jpg[/img]
Need müüdi väga kiiresti läbi, kuna rahvariided ning -mustrid on väga tugevaks rahvussümboliks, mida ei tohiks kindlasti unustada ega kaotada.
Käsitööd saab leida ka leheküljelt http://www.disainimaja.ee/ , mida sirvides saab väga edukalt aru eestlaste lõputust nutikusest ning tahtmisest ise oma kätega midagi erilist valmis teha.
Seega Eesti lugu peaks koosnema just eestlastele väga lähedastest ja omastest ning miks mitte ka erilistest tunnustest, mis panevad meid enese ja üksteise üle uhkust tundma.
Eelpool mainitule küsiks, et milliste uurimuste põhjal väidetakse, et eestlased nii kinnised ja tagasihoidlikud küll on? Ma absoluutselt ei nõustu sellega…ka eestlased kallistavad ja armastavad kirglikult ning vihastavad tulise rauga!!! Isegi Tarmo Strenze loengus näidati ju meile korrelatsiooni, kus toodi välja, et eestlaste temperament ületab nt itaallaste oma mitmekordselt. Kus kohas küll see tagasihoidlikkus? Pole mina enne näinud liikudes avalike ürituste seltskondades, et keegi hirmus vaikne ja omaette nurgas oleks. Vastupidi tegemist on tõsise ehk tõsiselt vaimuka ja intelligentse ning kirgliku rahvaga!!! Üks parimaid reklaame, mille eesmärk oli küll kõigest õlu himustamise suurendamine, kuid abinõu Eesti rahva ülistus, on vist Saku Originaali oma, kus kummutatakse ümber justnimelt kõik need väärarvamused Eesti ja tema rahva kohta…see reklaam tuleks omastada ja maailma laiali saata – tõesõna!! Kahjuks ma ei mäleta, milline reklaamibüroo selle autor on või kas see ikka oli Saku Originaal
Tegelikult tahtsin ka välja tuua, et meie Eesti Lugu on hakanud voolama läbi Eesti Laulu, kuna nägu on teine ja Purga on suutnud eestluse maigu kohe juurde haakuda.
Seekordset Eesti Laulu konkursi vaadates jäigi mulle silma just meie omalaadsus, innovatiivsus muusikas ja välismaise oma sisse integreerimine – oli võluv kuulata nii varieeruvat muusika valikut.
Veel olen avastanud enda jaoks ühe parima kingiidee möödunud jõuludest. Veel enam olen nüüd lahtiste silmadega avastanud selle kaugemat mõtet ja heategu Eestile. Nimelt soovitan soojalt külastada lehekülge – http://www.goodwishes.ee või http://www.tarkused.ee. Seal müüakse tarkuse hoidiseid – ja need tarkused, millest südamega hoidiseid valmistatakse on Eesti vanasõnadest. Just täna sain uudiskirja armsa tekstiga: “Et saaksime häid Eesti vanasõnu, eestlaste tarkusi ja väärtusi tutvustada ka välismaalastele, meie kõlalistele või viia Eestit tutvustavat kingitust kaasa reisile minnes, siis on nüüd lisaks eestikeelsele ja inglisekeelsele “101 Positive Estonian Proverbs” hoidisepurgile välja tulnud Tarkuste Hoidised – venekeelne “101 ПОЛОЖИТЕЛЬНАЯ ЭСТОНСКАЯ ПОСЛОВИЦА” ja soomekeelne “101 EDULLISTA VIROLAISTA SANANLASKUA” (MTÜ Leia Rõõm). Kas pole mitte geniaalne viis meie vaarisade ja -emade sõnu saata teiste riikide mägesid liigutama. Nii elavneb ja süvanebki meie Eesti lugu
Just selliste väikeste lükete näol peaksime oma loogi valmis ketrama. Läbi lihtsate, kuid põhjapanevate väikeste liigutuste näol. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab 
)
Armastan Eestit!
(minu väiuke sõnum siis
Millegipärast paljudel välismaalastel, kes Eestis käivad, on jäänud mulje, et eestlased on kinnised, kadedad ja mittevastutulelikud. Minu arust on tobe, et eestlasi kui inimesi just nende omadussõnade järgi teatakse. On iseenesestmõistetav, et kõikides poodides ei ole head klienditeenindajad ning igal pool ei kõnni naeratavad inimesed, aga usun, et me oleme siiski sisimas head inimesed.
Täna, ilusal kevadhommikul, tuli mulle minu maja eest vastu üks vanem naisterahvas, kes lausa säras õnnest ja ütles mulle rõõmsalt: „ Tere hommikust!“. Tema rõõmus olek nakatas mindki ja otsustasin sellel ilusal hommikul kellelegi samuti midagi head öelda. See mõjus väga positiivselt ning ma tundsin, et olen midagi head teinud.
Ma usun, et aeg-ajalt kellelegi midagi ilusat, rõõmsat öeldes teeb päeva automaatselt paremaks ning paneb nii teisi kui ka meid iseennast paremini tundma. Ei tohi lahkete, ilusate sõnadega kitsi olla. Vahel piisab ka vaid naeratusest, sest see võib tõesti imet teha.:)
Mis puutub aga Eesti loosse, siis see lugu olemegi meie, eestlased, ise oma õnnestumistega, veidrustega, töökusega, iseseisvusega, tõsisusega jne. Eestlased võivad küll enamus aega rohkem omaette hoida, kuid kui midagi suurt on vaja ette võtta, mis on tervele rahvale oluline, siis oleme alati valmis kõik koos kätest kinni võtma ja kokku hoidma.
Mulle tundub, et eestlased püüavad liiga meeleheitlikult leida seda, millega maailmasse oma jälg jätta ning mis oleks ainuomane vaid eestlastele, eritaks meid teistest rahvustest ning teeks meie väikese riigi laias maailmas tuntuks. See tundub ühtaegu utoopse ning tulutu ettevõtmisena, sest leida üht ja ainsat kirkaimat Eesti Nokiat – olgu selleks inimene, sündmus, saavutus või midagi hoopis uut – saab olema raske (kui mitte võimatu). Oma Nokia leidmine kerkib ikka ja jälle ajakirjanduses, tuleb teemaks presidendikõnedes… vahel tekib küsimus, kas selle tohutu otsimistuhinaga tahetakse põhjanaabritele konkurentsi pakkuda ja neile lihstalt “ära panna” või on tegemist siira ettevõtmisega, mis Eesti nime maailmas tuntuks peaks muutma.
Olgu kuidas on, üht ja ainsat pilti Eestist luua ei ole lihstalt võimalik. Selle asemel võiks Eesti trademark olla mitmekülgus, sest olegem ausad, meil on rohkelt neid väikeseid nokiaid, mida maailmaga jagada.
Mulle meeldis väga mõte teha Eestile oma enda kodulehekülg. Vanakooliinimesena – mulle meeldib lugeda ajalehti paberil ning raamatuid käes hoida – tunduks mulle veelgi ahvatlevamana mõte Eesti Raamatust, mis koondaks erinevate inimeste nägemust meie kodumaast. Lood võiksid olla lühikesed ja löövad, lapselikult siirad ja täiskasvanulikult küpsed, nauditavad ja nostalgilised, üllatavad ja haaravad, äratundmisrõõmu ning uusi seiklusi pakkuvad – mis iganes Eesti ja eestlastega pähe tuleb. Siinkohal oleks muidugi Internet oma piiramatu mahu ja tohutute võimalustega mugavam koostööpartner, kuid raamat parimate paladega öökapil ei teeks ka paha. Igal juhul pakuks kodulehekülg või raamat meenutamis- ja nostalgitsemishetki ning uut ja huvitavat nii välismaalastele kui eestlastele endile või lihtsalt mõnusat lugemist.
Eesti lugu peaks suutma meid endid ühendada ja ühtlasi ka väljaspoole kõlada. Kui selle viimasega saaks veel kuidagi hakkama, siis kõige keerulisem on eestimaalastel (vs eestlased) leida meid ühendav lugu. Sest oleme ju väga (enese)kriitilised, sageli põhjusega. Võtame või näiteks pronksmehe teisaldamise ja EV 90 aastapäeva pidustustega tuule tiibadesse saanud rahvuslikkuse puhangu, mis oma äärmuslikes vormides paistab väljaspoole õige vilets- “Estonia…ah jaa, see väike natsionalistlik riik”. Enamus maailmast mõtleb väga lihtsates kategooriates, nagu Ohio koolilapsed: patrotism on jaatus, seetõttu positiivne, natsionalism aga eitus, seega negatiivne.
Lugu saaks alati jutustada inimeste abiga, kuid see võib kergesti muutuda liiga laialivalguvaks. Üks teab Arvo Pärti, teine Georg Otsa, kolmas hoopis Andrus Veerpalu.
Üht lugu saaks siiski kõiki ühendavalt jutustada. Meenutame meie koristuskampaania Teeme Ära! edulugu. Omast vabast tahtest tulid kaasmaalaste jäetud prügi koristama noored ja vanad, mehed ja naised, eestlased ja venelased. Aasta hiljem korraldatud talgutel ei leitud rahvast ühendavat ideed ja tulemus oli vägagi tagasihoidlik.
Põhjamaalastena on meil puhtuse pidamine geenides. Endine Londoni linnapea Sir John Stuttard meenutas hiljutisel Tallinna esinemisel oma esimest Eesti külastust veel sügaval nõukogude ajal: Moskvast bussida ENSVsse suundudes ilmusid ühel hetkel silmapiirile hoolitsetud aiad ja värvitud majad. Üks mu prantslasest tuttav kirjeldas aga Põhjalat (täpsemalt Rootsit) hiiglasliku haiglana, kus kõik on steriilselt puhas. Tema jaoks oli seda puhtust isegi liiast. “Pane kasvõi kogu rahvale valged kitlid selga,” viskas ta meie puhtusearmastuse teemal nalja.
Oleks ju ilus väita, et puhtuse pidamine oli eestlaste omapärane vastupanuliikumine nõukogude räpakuse ajastul. Põhjus on siiski proosalisem, see põhjamaine rahvakild ei oskagi räpaselt elada, see oleks tema jaoks võõras.
Lisame siia veel elanikkonna väga hõreda asustuse ja tõsiasja, et suurtööstus on Eestis sisuliselt välja suretatud, võiks meie lugu rääkida puhtusest. Eesti, kõige puhtam riik Euroopas! Miks mitte ka maailmas?
Eelpool mainiti Eestiga seonduvate märkidena Kalevit, Skype’i jm. Ei vaidle vastu, need on kahtlemata nagu Soome Nokia ja Karl Fazer. Tegelikult on meil märkamist väärt kodumaiseid ettevõtteid rohkem. Need lihtsalt ei ole veel nii tuntud ning ei ole saanud meie identiteedi arengule kaasa aidata.
Mehis mainis eelpool, et Eesti naised on ilusad. On see siis lihtsalt müüt või mitte, selle väite juurde saaks pookida ka väite, et miks meie inimesed on ilusad. Võiks ju levida lugu: tervislike eluviiside ja looduslähedase kodumaise kosmeetika tõttu. Ehk siis, need on kodumaised vahendid, mis aitavad meie ilul paremini välja paista.
Eesti firmal JOIK on näiteks terve rida käte-, jala-, näo-, juuksehooldusvahendeid jm. Mõned nädalad tagasi nägin tuttaval stiilses karbis selle firma huuleläiget. Tema kiitis, et talle meeldib see, pealegi veel made in Estonia. Nii sain mina teada sellise firma toodete olemasolust. Tegelikult on firmal potentsiaali, et olla Eesti ilutoodete tootja nr1. Lihtsalt tuleb end nähtavamaks teha, sh internetis end reklaamima. Vähemalt minul tekkis küll mõte, et peaks JOIKi tooteid minema poodi uudistama.
Teise ettevõtmisena tooksin esile puhkaeestis.ee. Seda võiks arendada jõulisemalt selles suunas, et välismaalastel tekiks suurem huvi, et kus siis eestlased ise armastavad Eestis reisida. Sest tekib ju huvi, et mis seal on, peaks siis ise ka ära käima. Kodukal võiks olla inimeste kommentaarid, et mis paelus mingis piirkonnas, mida soovitaks teistel kindlasti külastada jne. Keegi on öelnud, et kui sa ise endast lugu ei pea, siis ei hakka ka teised seda tegema. Sama kehtib ka Eestimaa-armastuse kohta.
Ettevõtete ja ürituste puhul peaks kõlama jääma idee, et Eestis on hea olla, meile meeldib siin ja meil on, mida teistele näidata ja nendega jagada. Seal, kus teistel on hea olla, tahaks ju ise ka olla.
Pean nõustuma eelnevate kommenteerijatega, et eestlased armastavad oma riiki ja rahvast tõepoolest, aga miks siis keegi seda välja ei näita, ei sõnades ega tegudes?
Eestlased on väga tagasihoidlikud, ega need suguvõsakokkutulekute kiidusõnad ka lihtsalt üle huulte ei tule, ega siis niisama ei öelda, et “pits viina ja keelepaelad valla”. Seda on täheldanud ka mõned välismaalastest tuttavad. Olen neilt küsinud, et mida nad arvavad eesti kultuurist ja inimestest, selle peale olen saanud vastuseks “ega eriti midagi ei teagi, eestlased ise ju ka eriti ei räägi..”, mis näitab aga seda, et alustama peame kõigepealt iseendast, enne, kui saame hakata looma veebides Eesti Loo saite, blogisid ja kõike muud võimalikku.
Eestlasel on lihtne olla virtuaalselt jutukas, aga päriselus mitte. Need kaks tähtsat momenti läheksid omavahel vastuollu ning siis ei tekiks enam terviklikku seost.
Eestlane tahab meeldida teistele rahvastele, aga eestlase enda“ lemmiktoit on teine eestlane“. Vaevalt sellise suhtumisega kaugemale jõuab. Kõigepealt peame välja selgitama selle, mis on Eesti Lugu meile endile ning siis võtma selle ise omaks ja andma sellest tükikesi ka teistele rahvastele. Seetõttu peame olema rohkem avatumad ja armastama rohkem ka seda inimest, kes meie kõrval bussipeatuses seisab.
Tegelikult ei saa luua tervet uut Eesti Lugu, nagu ka juba eelnevalt on ära märgitud, sest meil on juba seda lugu nii palju, mida teistele edasi rääkida ja tegelikult ka – mille järgi meid ära tunda, näiteks Eesti vabakslaulmine, laulupidu, rahvustoidud, seenelkäimine, marjade korjamine, suusatamine ja kõik muu, mis eestlasest eestlase teeb. See on vundament, millest saaks teha ametlikult Eesti Loo, mida esitleda ka välismaailmale. Turistidele võrratu vanalinna näitamine ja kesklinna shoppama viimine hakkab veidi kulunuks muutuma. Võiks mõelda näiteks sellistele turismireiside korraldamisele, kus tõepoolest viiakse välismaalane bussiga metsa (nagu kunagised põhikooli ekskursioonid) ja näidata võrratut loodust, koskesid, ojasid või anda neile kasvõi korvikesed kätte ja las lähevad korjavad endale seeni või marju. See on hoopis teine asi, kui vanalinn. Kogemus, mis ei unune nii lihtsalt ja tekitaks elevust, reisi eesmärk ja nimigi võiks olla “Eesti Lugu” ?
Eesti ise ei paku väga suuri võimalusi ei turistidele ega ka oma eestlastele. Eelnevalt toodi juba välja, et noored ei lähe Eestist ära seepärast, et neile siin ei meeldi, vaid pigem selle tõttu, et Eesti ei paku nii palju võimalusi, kui mujal maailmas. Kuid sellegi poolest, kui eestlane siit ära läheb, ega ta ei unusta „eesti mulda“, vaid pigem kannab seda oma südames ikka ja alati kaasas ja jagab ka seda teiste inimestega. Onupoeg mul läks mõni aasta tagasi Londonisse elama ning enne seda , kui tema sinna jõudis, ei teadnud praktiliselt keegi Eestist midagi, nüüd, mõned aastad hiljem, on nii mõnigi tema inglasest sõber leidnud tee Eestisse ja on teadmiste võrra rikkam Eesti suhtes ning inglane on seda omakorda ka enda sõpradele ja sugulastele edasi andnud. Nii see läheb. Las noored tõepoolest levitavad Eesti Lugu ka mujal maailmas.
Eesti Lugu veebis oleks muidugi hea idee, kui kõik see ühte patta panna, väga palju on juba nii Orkutis kui Facebookis Eesti kommuune. Eesti sportlased, lauljad, kirjanikud jne. Ka nemad on osa Eesti Loo kujundamisest. Lihtsalt eesti lauljad ja kirjanikud võiksid olla rohkem julgemad ning rohkem end/või keegi neid esile tõsta. Väheke rohkem positiivsust ei teeks ka paha
Siiski tagasitulles meie ajaloo juurde ja kui eestlased võtaks ühe sündmuse, mis on kõige tähtsam olnud meie elus või kui meie looming saaks ka välismaalastele tuntumaks ja me suudaksime üheskoos teha sellest „Oma Eesti Loo“, siis ma usun, et mõne aja pärast ei kuule me vastuseks küsimusele „I’m from Estonia“ „What is Estonia?“ vaid „Oh, Estonia, that’s the country what sang itself free, isn’t it? Wow, cool! „ või „Estonia? I have read some great books by many estonian writers and I also like your music!“
Promogem siis rohkem Eesti ajalugu, traditsiooni ja kultuuri
Mulle meenub kuskilt aju sügavustest, et loo loomine vajab mingit algmaterjali. Eesti loo loomine minu jaoks on rohkem ajakirjanduslik probleem kui suhtekorralduslik. Enne, kui on võimalik hakata looma (suhtekorralduslikult) olemasolevast materjalist, tuleks teha see reporteritöö ja leida selle loo algmaterjalid.
Miks ma leian, et on vaja uut algmaterjali? Hetkel ulbime minu arvates liiga sügavalt pinnapealses(kui selline lingvistiline vastuolu võimalik on). Skype, e-riik, emapalk, need on väljundid mitte põhjused. Üks hea lugu räägib ka põhjustest, rohujuuretasandist.
Ma püüan oma enda näidete varal selgitada.
Mis on see, mis paneb Eesti nii kiivalt IT valdkonda arendama?
Kas see on Eesti inimesele omane. Ehk oskame me teha sellest vähesest, mis meil on, palju. Kus on selle tegususe seeme?
Muidugi võib ka küsida, kas tahame luua positiivset lugu.
Milline side on ääremaa elanikul IT-Eestiga. Kas tal see ongi. Eesti lugu võiks samahästi rääkida ka lõhest meie ühiskonnast. Tähtsad on siinkohal suhted. Lugu tekib suhtest. Need võivad olla inimestevahelised, need võivad olla institutsionaalsed suhted.
Kuidas kujunevad suhted? Kas Eestis kujunevad suhted teistmoodi? Räägitakse palju eestlase kinnisest loomusest, mis muudab meie igapäevased käitumismallid kuumaverelistele rahvastele võõraks. Ka selle loomuse taga on lugu, mis võib olla positiivne. Viljandi hüüdlause “Ürgses rütmis” viitab näiteks inimese ja looduse kooskõlale. Ehk on talv Eesti inimesele sama, mis loodusele.
Lõpuks tuleb küsida, kas me räägime lugu läbi üldistuste või läbi üksikisiku. Kas Eesti lugu on ühe Eesti inimese lugu, on see midagi suuremat.
Minu lopo moraal? Ei ole mõtet heietada sellest, mida me niigi näeme, sellest ei saa head lugu.
Muidugi on õige kui Eesti lugu räägivad/kirjutavad eestlased või eestimaalased.
Tegelikult tahaks kuulda ka välismaalaste poolt Eesti lugusid, kes on siin elanud. Üks mu tuttav ameeriklane, kes elas siin seitse aastat tagasi nägi eelmisel aastal filmi „Laulev revolutsioon“. Pärast kirjutas mulle kui pisarateni ta on liigutatud eestlastest ja palus mitmeid kordi vabandust, et ta ei teadnud siis meie ajalugu ja ei mõistnud, mida Eesti ja eestlased on läbi elanud. Mina ei ole siiani seda filmi näinud.
Minu arust ei peaks Eesti lugu olema blogi või järjekordne turismi lehekülg, kus tutvustatakse, mis toimub ja kui ilus loodus meil on. Siin võiks olla pigem Eesti inimeste lood. Kiidan ka Eesti Rahva Muuseumi, kes on alustanud Eesti loo kogumist ja hoidmist. Just see, kus inimesed saavad rääkida oma loo ja kokku see ongi Eesti lugu.
Pean tunnistama ka nagu Mari-Liis, et saades kutse liituda Facebook’i fännilehega “I bet Estonia can get 1 million fans before any other European Country.” lükkasin selle esimesel korral tagasi. Kui aga avastasin, et mu välismaalasest sõber oli sellega liitunud, tegin seda ka mina. Kuidas siis teisiti! Tundub, et igapäevaelus ei mõtle me sugugi Eestile üldiselt või ei oska seda tähtsustada. Aga ole kindel, et me kõik räägime Eestist kui oleme välismaal ja räägime uhkusega laulupeost või maratonist või infotehnoloogilistest edusammudes või loodusest või … Me ei saa eeldada, et kõik räägivad sama lugu, aga kindlasti on see Eesti lugu.
Eestlased peavad ikka ise selle loo looma. Kui me oleme valmis seda Eesti lugu “tellima” siis kindlalt ei sisalda see siirust, puhtust ja austust vaid on lihtsalt üks lugu.
Mina ikka mõtlen Eesti loo loomisel arvestada just sellega kes me oleme ja pärineme. Me oleme põline maarahvas ja me juured pärinevad maalt, mitte linnadest.Siis rõhutame seda maalähedust mitte salga seda mõttega, et ei tea mis teised arvavad. Hetkel on just moes ja uudne maalähedus, ökosuunad, maheviljad. Meil on see kõik ju veres ja südames vaja vaid välja näidata. Ja seda kõige ehtsamalt ja puhtamalt näitab välja lihtne maainimene oma aususe ja siirusega. Patt on see, et me püüame seda ” Tädi Maalit” häbeneda- seda pole vaja vaid just tunnustada oma elukogemuse ja loo pärast.
Eesti trumpideks on ka meie loodus. On palju selliseid maid kus esineb pidevalt suvi aga meil on neli (isegi viis) erinevat perioodi. On ju tore vaadata raagus puid ja hiirekõrvus kaselehti, rändlinde tulemas ja minemas. Need on vaid üksikud loodusega seotud vaatamisväärsused mida nautida saame ja millest lugu luua.
Lõpptulemus Eesti lugu peaks saama nii tuntuks ja igapäevaseks, et meil kõigil on see peas ja alati meelel nagu raamat “Kalevipoeg” või film ” Sügis”.
Valmis Eesti lugu peaks kindlalt olema ka Välisministeeriumi kodulehel, et igast ilmanurgast oleks võimalik seda lugeda.
Nõustun Karmeniga – ka kõige originaalsemad ideed, programmi hea rahastamine ja/või unikaalsus ei korva ühiskonna uhkustunnet ja enesekindlust oma rahvuse ja riigi suhtes. See on ju tegelikult alus heade ideede (või Eesti loo) sünniks. (nb! Siinkohal ma ei väida, et eestlased oma riigi suhtes uhked ei ole. Samas, kui toetuda andmetele, mis peab meid Euroopa õnnetumaks rahvaks, siis… kas saab uhkust tunda riigi üle, kus end hästi ei tunta?)
Arvan, et mis tahes Eesti lugu kandub ja jõuab igaüheni (olenemata inimese huvialadest, soost, vanusest) läbi vahetu kontakti ja suhtluse teise maa elanikega. Peame siiski meeles pidama ja endale teadvustama, et ka *meie* oleme Eesti kaubamärk. Me esindame oma riiki nii kodu- kui välismaal ja suuresti toetub Eesti kuvand sellele, milleks me ise, siin sündinud ja elavad inimesed, oma riiki peame. Küsisin oma tuttavatelt ja kahelt Norras ning Itaalias elavalt sõbralt, kuidas on nemad Eestit tutvustanud. Seitsmest vastusest kumasid läbi: ilusad naised, odav alkohol, Skype, Tallinna vanalinn ja väike rahvaarv. Vastuste sisuline pool polegi hetkel kuigi oluline; tähtsam on pigem teadvustada, et sellise kuvandi me oma riigist maha jätamegi. Ja seda personaalsemal tasandil kui mis tahes programmi puhul.
Soovitan lugeda EPL-i rubriigis „Möte“ ilmunud artiklit „Kuidas teha Eesti inimestemagnetiks“: http://www.epl.ee/artikkel/485675
Arvan, et loo loomine, olgu siis selleks Eesti lugu algab identiteedi tunnetamisest enda sees. Rahva ja riigi identiteedi kujunemise mõttes on vaja seega ühist tunnetust millised me oleme, milliseks saada tahame ja millisena arvame meid välja paistvat. Häda on Eesis selles, et kolmas sektor ja kodanikualgatusel põhinevad organisatsioonid on ühiskonna kaoks tähtsate otsustuste tegemisest kõrvale jäetud või ei taha nedes osaleda. Seepärast paistab praegune looloomine välja tõesti vaid ajakirjandusliku tegevuse või mingi aktivistide grupi loosungliku aktsioonina. Tagajärjed on sellised, et kui üks ütleb: ” Well come to Estonia” siis teine ütleb: ” See on minu maa! Käi minema!” Loo loomiseks on esmalt vajalik, et Eesti ühiskonna erinevad osad( sisemised sihtgrupid) ealisel, soolisel, sotsiaalsel, klassilisel jm alusel leiaksid mingisuguse identiteedilise ühisosa millele Eesti lugu rajada. Muidugi mõjutab ka praegune meediapoolne loo loomine inimste kujutluspiltide, hoiakue ja väärtuste kujunemist kuna need konstrueeritakse sotsiaalsetes suhetes. Sama põhimõte kehtib ja varasema loo ja asaloolise tausta kohta. Oluline on aga silmas pidada suhtekorralduse põhitõde, et kommunikatsioon suhtekorralduses peab olema kahepoolne, usalduslik ja tasakaalustatud. Sisemistele huvigruppidele ei ole piisav selgitamine milline Eesti on ja peaks olema. Nad vajavad ka enda ärakuulamist ja arvamuse arvestamist otsuste tegemisel tasakaalustatuse ja usalduse põhimõttel. Sellises olukorras saab tekkida ühisosa ja korporatiivne positiivne reputatsioon. Täielik korporatiivne püsiv identiteet ühiskonnas ei ole arvatavasti võimalik, kuid mida suurem on ühisosa seda tugevamal alusel on lugu mida luuakse. Võrdleksin lugu( ka Eesti lugu) puujuurtega mis on aluseks kogu ülejäänud puuosade bioloogilisele toimimisele. Ülejäänud puu osi aga võrdleksin imagoga mis on küll juurtega seotud kuid muutumises vastavalt huvigruppidele. Kellele lehed, kellele marjad, kellele linnud puuvõras ja kellele tüvest saadav puit. Nii ngu puud sõltuvad kasvamisel väliskeskkonna mõjudest sõltub ka Eesti Lugu meie tajumisest väliste sihtgruppide poolt. Sellest tajumisest muutub üldine globaalne suhtluskeskond milles asume. Glonaalse keskkonna muutumine looduses mõjutab lõpptulemusena päikeseenergia hulka mis puude jaoks on oluline toitainete saamiseks läbi fotosünteesi. Eesti loo päikeseks aga on meedia ja meie loo käsitlemine ning tõlgendamine selles.
Eesti lugu
Nimetame eurooplasteks, aga peame end siiski Eesti patriootideks. See annab vabaduse süümepiinadeta välismaale kolida, sest anname valimistel siiski oma hääle. Olgugi, et digitaalse. Tunneme siiski, et kui kodumaa oleks ohus, unustaksime kõik muu, kus see ja teine, ning tõttaksime siia võtlema, kasvõi surmani. Samas magame aga öösiti magusat rahuund, nautides mõne teise Euroopa riigi põhjalikumalt arenenud sotsiaalseid ja materiaalseid võimalusi, arvates et oleme oma rolli Eesti kodanikuna täitnud. Käime aeg-ajalt sõpradel ja tuttavatel külas ning naaseme siis Eestimaa viletsust nentides tagasi idüllilisse ellu mujal, kus paremad võimalused end üles töötada. Muidugi pole see kõigi lugu. Mõnel on piiri taga armastus, mida siia tuua ei õnnestu, kas siis poliitiliste või geograafiliste piirangute tõttu. Aga kas see vabandab kodutalu hülgamise ja Eesti tolmu jalgadelt pühkimise, kui lubame endile, et hädas appi tõttame, samas kui siiski hääbumist läbi võõraste sulgede häbiga piilume?
Tõsi, eestlane on näinud läbi ajaloo hulganisti vaeva, et ellu jääda, sest alati on keegi himustanud teda orjastada, tappa ja vägistada. Inimlikuna näib soov seda kõike unustada ja olla vaba kui lind. Keegi ei taha ju mäletada, kuidas teda rõhuti ning diskrimineeriti. Paraku aga piiri taga parema elu otsimine, ei pühi mälust olnud kannatusi, mida eesti rahvas läbi on teinud. Eitada on loomulikult võimalik, kuid kas sedasi võõra mee lakkumine saab olla niinimetatud „parem elu“?
Loomulikult on neid, kes kodumaal ei ela, kuid seda siiski uhkusega endas kannavad. Eluteed ei saa ette näha ja nii võib inimene sattuda võõrale maale nii, et see on tema ainus võimalus üldse eksisteerida. Sellisel juhul on sisetunde ja austuse küsimus, kas ta jääb eestlaseks või saab eurooplaseks, kes elab näiteks Peruus. Hoida eestlust endas ja seda viibitavas väliskeskkonnas jagada, samas lisades ellu kohalikku vürtsi, on aga keeruline kunst, mille jaoks aega tavaliselt leiavad vähesed. Tegelikult ei nõuagi see kunst niivõrd aega, pigem sisemiste prioriteetide selgust. Eestlane peaks olema uhke, et tal on esivanemad, kes läinud läbi paksu ja vedela selleks, et järeltulijad räägiksid, loeksid ja kirjutaksid oma emakeeles ning elaksid vabal maal, kus eestlane olla on uhke ja hää. Seda peaks austusest iga eestlane olema aga ka võõral maal, öeldes: „I’m Estonian“, mitte: „I’m from Estonia“ ja õpetades välismaalastest sõpradele ja töökaaslastele selgeks näiteks ütluse : „Tere, tere, vana kere.“. Kõik peab tulema südamest, nii ka isamaa-armastus.
Kõiki neid arutlusi lugedes tundub mulle, et igaüks nendest on Eesti lugu. Meie ise olemegi Eesti lood. Meie oleme tagasihoidlikud ja keevalised, ühes olukorras nii, teises naa, mõni rohkem, mõni vähem. Meie oleme looduslähedase eluviisiga, käime arvutiga metsas või toome kaseviha tuppa arvuti kõrvale. Meie oleme harjunud kiire pääsuga internetiavarustesse, aga võime ka ainult heinakõrt närides jõe kaldal lesida. Meie teeme need ettevõtted, mis toodavad õlut või looduslähedast kosmeetikat. Meie oleme puhtad või loobime prahti maha, mida siis ikka ise metsa alt kokku korjamas käime. Meie ise jutustame seda lugu, kes isekeskis, kes välismaalastele, kes lastele, kes naabritele, kes külalistele.
Aune Pasti raamatust “Juhtimine ja suhtekorraldus” (2008) meeldis mulle väga mõte, et igal inimgrupil on “oma luup”, millest läbi maailma nähakse ja seda mõistetakse. Selle mõtte valguses on hea, kui meil on mitu Eesti lugu ja veel parem, kui me kõik oleme Eesti lood. Tagasihoidlikul inimesel on tore kohtuda tagasihoidlikuga, loodushuvilisel leida end puhtast loodusest, arvutiinimesel olla igal hetkel internetiühenduses. Mina ei karda, et paljude erinevate lugude jutustamine valgub liiga laiali, sest kui meie ise räägime oma lugu, on see kõige ehedam ja muljetavaldavam, läheb kuulajale südamesse.
Minu arvates on Eesti väike, aga väga mitmekesine, ning kõik see on meie lugude sees. Võibolla ei ole me seda mitmekülgsust kõrgelt hinnanud, sest otsime ühte ja suurt Eesti lugu. Luubimõtte juurde tagasi tulles peaks ühe loo puhul olema ka üks ja suur loo vastuvõtja, aga maid ja rahvaid on palju, hoiakuid ja huvisid on veel rohkem. Võibolla meie lugude kogum on üks Eesti lugu, mida paljude erinevate luupidega varustatud uudistajad vaatavad ja imestavad? Peaasi, et imestavad.
Käisin eile Nokia Kontsertimajas vaatamas kontserti “Väike Öömuusikal”. Tuntud ja vähemtuntud muusikalide lugusid esitasid viis Eesti muusikalitähte (Jaanika Sillamaa, Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo, Mikk Saar ja Lauri Liiv). Laulude vahele tutvustasid lauljad muusikale, millest esitatud palad pärit olid. Suhtlemine publikuga oli vaba ning juba esimeste lugude ajal saavutasid lauljad kuulajatega hea, kaasahaarava kontakti. Kontserti vaheaajal fuajees ringi liikudes, märkasin päris palju võõramaalasi – soomalsed, inglased, sakslased.
Peale kontserti teenisid muusikalitähed tormilise aplausi ning esitamisele tuli lisalugu. Peale lisaloo esitamist suundusid lauljad lava taha ning publik meelitas nad aplausiga uuesti lavale. Kuid … kahjuks oli samal ajal osa kuulajatest juba oma kohtadelt püsti tõusnud ja suundusid saalist välja (kusjuures põlema ei olnud süttinud veel saali kõik tuled). Lauljad olid lavale tulles sellisest käitumisest päris kohkunud, kuid pöörasid olukorra naljaks ja esitasid veel ühe loo.
Kui kontsert oli lõplikult läbi ja ootasin oma kaaslasega garderoobi järjekorras, siis kuulsin enda ees kõnelevaid Inglise turiste kiitmas lauljate siirast ja südamlikku lauluoskust ning suurepärast kontserdi elamust. Ja siis tuli see, mida olin hetk tagasi ka oma kaaslasele öelnud… üks turistidest ütles oma kaaslastele, kui piinlik ja kahju on sellest, et Eesti publik ei oska avaldada tänu oma suurepärastele lauljatele ning tormab esimesel võimalusel garderoobi järjekorda.
Muidu kena Eesti Lugu sellest, kui toredaid üritusi meil korradatakse ning ka turistid saavad nendes rõõmu tunda, kuid lõpp võiks järgmisel korral olla teistsugune …
Seik nr 1
Lennureis Madrid-Miami. Satun kõrvuti istuma noore tütarlapsega, kes pärit Hispaaniast, kuid elanud terve elu Ameerikas, ta küsib kust ma pärit olen. Vastuse peale, et Eestist küsib ta, kas Tallinnast?
Seik nr 2
Tööalane koolitus Iirimaal, vestluses Saksa kolleegiga esitab ta küsimuse, et kas Eesti on Rootsi naaber?
Seik nr 3
Müüja Ühendriikide ostukeskuses laseb kuuldavale õnneliku hüüatuse peale seda kui kuuleb, et olen Eestist, ooo te ju võitsime Eurovisiooni!! Ta kolleeg vaatab imestunult ja küsib, kust sina seda tead?
Kus seisneb loogika? Mille järgi meid siis tuntakse või miks meid mõnel juhul üldse ei teata? Selge on see, et me ei saa vastutada teiste maade haridussüsteemide eest, mis võib-olla ei hõlmagi Euroopa väikeriike, samuti pole võimalik kaartistada EestitEuroopa kaartil suuremalt kui me tegelikult oleme. Aga me oleme ju sellised nagu me oleme. Väikeriik, mis on nii mõndagi kordasaatnud, sellest mis on olnud ja millega me juba hakkama oleme saanud, sellest tuleb lihtsalt rääkida.
1 Mail toimusid ka minu kodukohas koristustalgud, meie vallas on ca 6000 inimest, meie külas alla 500. Palju talgulisi kokku tuli? Ehk 40 inimest oli… ma ei hakka arutama selle üle, miks nii vähe inimesi tuli, neid põhjusi eestlaste iseloomu ja käitumise kohta on väljatoodud juba eelnevates kommentaarides. Mina tean, et minu pere osales talgutel ja mitte ainult sellepärast, et oksad kokku riisuda, seda võib ju muul ajal ka teha, vaid sellepärast, et meie pere noorimale liikmele õpetada, mida tähendab üheskoos töötegemine ja milleks on vajalik oma kätega midagi ära teha, et õpetada teda enda koduümbrust rohkem hoidma ja armastama. Oma koduküla, seejärel kodumaad, just nii ta läheb. Ma rääkisin 4 aastasele 1-sest maist ja tööpühadest. Traditsioonidest ja nende vajalikkusest. Ma jutustasin talle lugu, olgugi, et vaid osakest tema kodukoha ja kodumaa loost, aga nii ta kasvabki. Ma olen kindel, et see päev ja tehtud töö jääb talle rohkem meelde just selle loo pärast. Ja see võib olla lugu, mida tema saab edasi kanda ning millele oma Eesti lugu peale ehitada.
Minu jaoks on Eesti lugu ühistegemine, ehk toredate kaaslastega ühise asja ajamine. Olgu selleks siis talgute aktsioon või prügikoristus. Super teadmine ja tunne on, kui näed, et midagi saab meie kodumaa ja meie looduse heaks tehtud.
Tegelikult on ju aegade algusest saati kogukondades koos tehtud, lihtsalt vahepeal on asjad unarusse jäänud ja kapitalistlikus ühiskonnas hakkas igaüks rohkem vaid iseenese eest seisma, seda ei saa ka pahaks panna, arvestades seda, kust ühiskonnast me tuleme.
Hiljaaegu käisin Hollandis tutvumas paari kooliga, kui õpilastele ütlesin, et olen Eestist, siis mitte ükski õpilane ei teadnud ja ei kujutanud isegi ette, kus me asume. Kui selgitasin, et Soomele päris lähedal, siis hakkas nende jaoks asi pisut selgemaks minema. Samas jällegi sama kooli õpetaja, kes oli Eestis käinud, muutus väga rõõmsameelseks ning entusiastlikuks ja ütles, et meil on väga suurepärane riik, palju metsa ja kopraid ning peaaegu kõik inimesed oskavad mõnda muusikainstrumenti mängida. See oli tema mulje meie Eestist ja oma õpilastele soovitas ta võimalusel Eestit külastada.
Sagedasti mulle tundubki, et need, kes on Eestit külastanud väljaspool meie pealinna, kõnetavad meid suurepärase looduse kaudu. See, et see loodus aga suudaks kaasa rääkida Eesti loos ja kõnetada ka teisi,peale meie iseendi, tuleb tema eest ühiselt hoolt kanda.
Mulle hirmsasti meeldi Teeme Ära seltskonna suursugune idee korraldada lähitulevikus üle maailma selline päev, kus kõik koos midagi oma riigi jaoks ära teevad. Usun, kui eestlased saavad selle organiseerimisega hakkama, tuntakse meid rohkem kui kunagi varem ja mitte ilusate naiste, kinnise iseloomu ja mitte-naeratavatena, vaid koos- ja ühiselt Tegijatena.
Mis on minu jaoks Eesti lugu? Nagu mitmetele eelkõnelejate puhul arvan minagi, et selle moodustab kindlasti Eesti loodus, sajanditepikkune ise- ja ühistegemine, laul ja tants, edulood IT- valdkonnas ja innovaatilisus, raugematu visadus, kõikide meie inimeste edulood nii spordi- kui muusikamaailmas. Inimeste osas julgeksin väita, et kuvandina sobib meie kohta hästi järgmine kirjeldus. Eestlane. Visa, enesekindel ja loov, kelle soov tegutseda suurelt ja positiivne jonnakus mitte ei pane mägesid liikuma, vaid suudab muuta kogu maailma. Heaks näiteks on siinkohal Skype. Minu meelest väärib eestlaste juures äramärkimist ka austus esivanemate pärandi vastu ja oskus vanu traditsioone uute lahenduste juurde „pookida“. Siinkohal võib näitena nimetada rahvuspapusid, erinevaid kosmeetikatooteid jms. See kõik on Eestit külastavate inimeste jaoks atraktiivne ja annab meile kõigile ideaalse võimaluse juurde rääkida oma lugusid. Traditsioonide põimimine uute, innovaatiliste lahendustega, on meie suur ja rakendamist vääriv tee. Meie Nokia kui soovite…
Tahan rohkem esile tõsta ka rahvuskaaslaste rolli. Loodav Eesti Lugu poleks kaugeltki täiuslik ilma kümnete tuhandete kaasmaalaste kaasamiseta, kes elavad erinevatel põhjustel väljaspool Eestit. Teatavasti elab väljaspool Eestit hinnanguliselt 150 000- 200 000 eestlast. Neil, meie rahvuskaaslastel, on Eestist ja eestlastest ehk enamatki rääkida kui paljudel kohapeal elavatel eestlastel. Ühel lihtsal põhjusel. Olles kodumaalt eemal, saavad inimesed sageli palju paremini aru, mida neile Eesti tähendab ning oskavad seda märksa läbimõeldumalt hinnata/kirjeldada. Ühtlasi on need on lood, mis pakatavad emotsioonidest, on osake meie traagilisest ajaloost ning demonstreedivad eestlastele omast suurt elujanu. Juba seetõttu peavad rahvuskaaslaste lood saama osaks Eesti Loost.
Viimaks. Mulle meeldib Sigridi mõttekäik igaühe enda loost, mis moodustabki tervikliku ja mitmekülgse Eesti Loo. See on täiesti õige. Meil kõigil on ju oma lugu rääkida, mis kõige ehedamal kombel tutvustab eestlasi, Eesti riiki ja meie tegemisi. Miks mitte filmida kõik need lood üles? Saaksime kokku kümned, sajad, tuhanded lood, mille kaudu tutvustada nii endile kui kogu maailmale Eesti riiki ja Eesti Lugu. Saame kaasata selle tegemisse ka tuhandeid eestlasi väljastpoolt Eestit. Ja kõiki teisi, kes on Eestiga rohkem kokku puutunud ning soovivad seda imelist kogemust maailmaga jagada. Selline Eesti Loo tutvustamine oleks omanäoline, hingestatud ja mitmekülgne.
Oleme arvult väikesed, kuid tegudelt suured! Niikaua kui nii mõtleme ja tegutseme, suudame palju korda saata.
Julget kaasamõtlemist ja loomist!
Eesti lugu on teglikult hingeelu kerge häire. Hüpohondria, kui soovite.
Ajalugu pole eestlaste vastu just lahke olnud. Seepärast armastab eesti inimene ka ennast tümitada. Kui keegi mõistab näiteks Lissaboni lepingust ilusti kõnelda, siis teeb ta seda kindlasti suurest orjameelsusest. Orjarahva mõtteviis lööb nii mõnegi jaoks kahtlemata välja ka siis, kui mõni Eesti riigiisa Ühendriike väisab. Ju ikka läksid isandatele ette kandma.
Orjarahvas tahab siiski end kellestki enamaks pidada. Niisiis liisime endale auto ja maja, mille kuumakseid jõuame napilt-napilt tasuda, sest oleme õnneks ülemakstud. Ja muidugi on populaarne öelda kultuurses seltskonnas pahasti Lasnamäe kohta. See Tallinna linnaosa, kus elab umbkaudu 115 000 inimest, mis on pea 1/11 Eesti elanikkonnast on ju ometi üks armetu koht. Kividžungel, mis tuleb peatada. Seal on narkomaanid ja pätid ja rahvusvähemused ja tavalised, vaesed inimesed. Küllalt perspektiivitu kamp, kellele nende stardipositsioon ja võimalused ei luba mitte mingisugust edu. Ja neist on end hea paremaks pidada, sest eestlane on ju neist ometigi parem. Eesti mehe mehisust mõõdetakse ikka selle järgi, mitu pudelit kanget õlut ta enne viinaliitrit jõuab maiustada või mitu nina ta peo käigus lömmi lööb. Sportlikusest on ta siiski kaugel, pigem priske ja ebameeldiv.
Kui rusikate jaoks on isegi eestlasele liiga peen koht, siis on see talupojatarkus ja jonn, mis kastanid tulest välja toob. Talupojatarkus on aga ümberütlemine juhmuse ja kibestumise kohta. Kord juhtusin kuulma rahvusvahelise auditooriumi ees esinevat Eesti välisministrit. Olin peale tema ainuke eestlane saalis ning kui ta rääkis anekdoodi Venemaast, siis olin ka ainuke inimene seal, kellele see nalja tegi. Kui sellised on Eesti välispoliitika sõnumid, mida me ministrite tasemel kommunikeerime, siis on ikka midagi mäda. Seepärast polegi meil Venemaaga piirilepingut ja seepärast ei saagi meie Euroopa partnerid meist aru. Vaja oleks diplomaatiat, mitte Kihnu jonni.
See on Eesti lugu. Estoniatsentrism.
Jagan ühe siin kommenteerinu (Merle) mõtet selle kohta, et kõigepealt tuleks selgeks teha, kellele üldse on vaja eestlaste lugu: kas meile endile või teistele. Ma olen kindlalt seisukohal, et esmalt peavad eestlased ise oma loost aru saama või endale selgeks tegema, missugust lugu me endast luua tahame ja sellesse uskuma, nautima elu Eestimaal. Alles siis saame lugu rääkida maailmale. Loo tarbeks materjali on meil küllaldaselt. Mulle on Eestis väljaspool reisides jäänud mulje, et eestlased hindavad oma kodumaad tihti vääriliselt siis, kui nad on sellest kaugel eemal. Samas kodumaal olles kiputakse mõnikord ära unustama, mis meil siin olemas on. Aga loodan, et see mulje on olnud petlik.
Mina leian, et Eesti lugu saab olla sellest, mis meil olemas on: see võiks olla põimik Eesti loodusest, ajaloost ja kultuurist.
Minu arvates ulatuvad niiöelda Eesti loo juured aega kui
meid küüditati ja piinati,kui orje.(Eestist küüditati üle 30
000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja
teistesse piirkondadesse, et teostada punast terrorit).See
jääb Eestlaste hinge igavesti.See on kandunud edasi
põlvest põlve.Jutud ja lood mis on juhtunud kunagi
ammustel aegadel teevad veel tänapäeval,70 aastat
hiljem,meele kurvaks.
Räägitakse,et eestlane on isekas ja
omakasupüüdlik.Kadedus on eestlase üks vastik omadus jne jne.Arvan,et tegelikult on siin ka pooleldi tõtt,kui igaüks nüüd hästi järele mõtleb.
Minu arvates näitas just küüditamisaeg eestlaste sitkust ja kokkuhoidu.Inimesed hoidsid kokku ja võitlesid selle nimel,et surma ei saadetaks.
Näiteks minu vanaema ja vanaisa pääsesid küüditamisest kuna elasid suhteliselt metsa sees väikses külas.Punased ei osanud võibolla arvatagi,et kuskil metsasees on küla.
Külarahvas hoidis kokku ja tegi kõik selleks,et neid ei leitaks.
Selline on minu arvates üks Eesti lugu
Kui minu prantslasest töökaaslase onu tagasi oma kodumaale jõudis vastas ta küsimusele “Kuidas Eestis oli?” järgmiselt: “Eestis on väga palju blonde ja sinisilmseid kauneid neide! Loodus on väga ilus! Nii kui ma Eestisse jõudsin, oli mul võimalus näha kuidas põder üle tee jooksis. Super!”
Enne Eestisse tulemist ei osanud ta meie maast väga midagi arvata. Kartis ainult, et lumi on ikka veel maas, sest mu töökaaslane oli talle vahetult enne reisi algust saatnud pildi sellest, kuidas ta lumememme meisterdab ja väitnud, et ilm Eestis on just selline.
Tema vastuses ei jäänud mainimata ka saun. Kes ikka Eestis saunas käinud on, jääb seda kogemust meenutama pikaks ajaks. Töökaaslane lubas koju jõudes isegi oma aeda sauna ehitada.
Ma arvan, et Eesti lugu maailma jaoks tekib vahetust kogemusest ja tutvustest Eesti inimestega. Eesti lugu räägivad edasi kõige paremini need, kes on ise siin käinud.
Minu jaoks on Eesti lugu midagi ühist- see on ühtne tegevus ning asja ajamine Eestlaste hulgas. Oma loo me kujundame igaüks ise, ning usun, et selleks on meil tarvis ühtset tunnetust rahva hulgas. Meie olemegi Eesti lugu ning oma tegevusega arendame me seda pidevalt (heaks näiteks võiks siin tuua talgupäevad). tegelikult ma arvan, et kuna Eesti on veel küllaltki noor riik, siis on meie lugu veel poolik ning see vajab veel täiendamist.
See peab sisaldama eelkõige siirust ning austust ning selle loomisel peab meeles pidama kes me oleme, kust me tuleme ning milline on meie ajalugu. Just meie ajalugu on see, mis on praeguse hetkeni Eestist loonud sellise riigi nagu meil on.
Meie lugu peaks olema kõigile tuntud. Eelkõige eestlastele endile ning seejärel ka teistele riikidele. See peaks olema kõigile tuntud, igapäevane ning see võiks olla justkui traditsioon, mis kandub põlvest põlve edasi. See on lugu, mida me räägime uhkusega oma välismaalastest sõpradele või oma väikestele lastele.
Meie oma Eesti lugu peab olema kõigile hingelähedane ning armas, muidu poleks sellest lihtsalt mitte mingit kasu.